Kirsti Paukkunen-Jämsen: „Oleme ühes paadis!”

INTERVJUU KÜLALISEGA • Mai keskel käisid Võrus abikaasad Kirsti Paukkunen-Jämsen ja Osmo Jämsen Kokkolast. Kohanimi Kokkola on võrulastele tuttav 1990. aastatest, mil asuti innukalt vastastikuseid suhteid looma. Sõprus kinnistub külas käies. Nii oli ka seekord.

Hommikupoolikul külastasid soomlased Võru tuntud pedagoogi Anni Rinnet, kel sügisel täitub 99 eluaastat. Seejärel suundusime parki, kus Võrumaa Teataja palvel esitasin Kirstile mõned küsimused. Tema ettepanekul tegin seda sina-vormis. Lauluisa naabrus, sillerdav järv ja linnukeste vidin puulatvades lõid kõigiti sobiva fooni meie pargipingiintervjuuks.

Siinkohal olgu lisatud, et nii Kirsti Paukkunen-Jämsen kui ka Osmo Jämsen on pikka aega töötanud hariduse alal. Kirsti oli ligi 30 aastat Kokkola gümnaasiumis soome keele ja kirjanduse õpetaja, Osmo aga õpetas Kokkola rakenduskõrgkoolis tulevastele inseneridele masinadisaini. Enne Kokkolasse tulekut elas Kirsti kaks aastat Saksamaal Göttingenis ja õpetas sealses ülikoolis huvilistele eesti keelt. Eesti keele sai ta suhu Helsingi ülikoolis aastatel 1961–1969 läänemeresoome keeli õppides.

Meie jutuajamine kulges eesti keeles. Eesti keeles ajasime juttu ka 1998. aasta suvel, mil Kirsti ja Osmo külaskäiku samuti Võru maakonnalehes kajastasin. Meid tutvustas toona haridusosakonna juhataja Arvi Leosk.

Kui teist, Kirsti, enam kui 13 aastat tagasi Võrumaa Teatajas kirjutasin, ütlesid siiatuleku kohta, et tulite sõpradele külla. Kas niiviisi sobib ka seekord öelda?

Kirsti Paukkunen-Jämsen: Seekord sõbrale – Annile. Muidugi ka tema lähimale abilisele Liilile. Sõpru on meil teisigi, näiteks Parksepas. Seekord ei jõudnud kõiki läbi käia.

Tean, et sinu tutvus õpetaja Anni Rinnega algas väga omapärasel viisil. Räägi, palun, sellest.

K. P.-J.: Kokkolasse saabus bussitäis võrulasi. Meie Soome–Eesti sõprade seltsi koosviibimisel astus mu juurde Heldur Lätt Võru meeskoorist ja ulatas mulle kauni liniku. Selle oli Võru õpetaja Anni Rinne palunud edasi anda sellele soomlasele, kes kõige paremini eesti kultuuri tunneb. Valik langes minule. Tol ajal olin ka Kokkola Soome–Eesti seltsi esinaine. Olin väga liigutatud ja kirjutasin Anni Rinnele – tänasin teda kingituse eest. Meie vahel arenes kirjavahetus, edasi tulid kokkusaamised Võrus. Huvitav on veel see, et nii mul kui ka Annil on ühine õpetaja olnud. Eeva Niinivaara (Pedriks) töötas kaks aastat Võru õpetajate seminaris, kui Anni Rinne seal õppis. Minu õpetaja oli Eeva Niinivaara aga Helsingi ülikoolis. See särav isiksus elas kõrge eani, ligemale 100aastaseks.

Esmakordselt olite Võrus 1994. aastal. Kui tihti olete siin käinud?

K. P.-J.: Igal aastal. Tavaliselt augusti lõpus või septembri algul. Tänavu on erand – maikuu.

Missuguseid muutusi olete siin nende aastatega märganud?

K. P.-J.: Tänavapilt on teine. Vanasti tõusis tolm, kui autoga sõitsime. Tänavaid on korda tehtud, maju värvitud, uusi kauplusi tekkinud. Paraku on midagi ka kadunud. Ei märka näiteks Võru õlut, ainult Sakut. Koha eripära kaob, kõik on ühtmoodi.

Kuidas läheb Kokkola Soome–Eesti seltsil?

K. P.-J.: Sel kevadel tähistas selts 20. aastapäeva, oli väike pidu oma rahvaga. Liikmeid on 30 ringis. Jätkub koostöö Punase Risti Seltsi Võrumaa osakonnaga, saadame rahalist abi perekondadele. Ühisreisimist pole olnud, seltsi liikmed on omal käel Võrumaal käinud.

(Siinkohal palub Kirsti Paukkunen-Jämsen täpsustada: seltsi esinaine ei ole tema enam viimased 14 aastat. Praegu on esinaine Paula Pensaari.)

Omal ajal ülikoolis läänemeresoome keeli õppinuna ja hiljem aastakümneid kirjandusõpetajana töötanuna tunned kindlasti huvi naaberrahva kultuuri, esmajoones kirjanduse vastu. Mida selle kohta ütled?

K. P.-J.: Eesti kultuur ja kirjandus on mu hobi. Kui aega on olnud, olen Eestis alati raamatupoes käinud. Tunnen huvi pagulaskirjanduse vastu. See on omapärane nii temaatika kui ka keele poolest. Olen teada saanud mõndagi uut, mida enne ei teadnud. Nimetan kolm teost. Kõigepealt Valev Uibopuu teose „Keegi ei kuule meid” väga puhta  keele ja nauditava stiili pärast. Romaan on elust Valgas aastatel 1939–1941. Lugesin seda eesti keeles, sest pagulaskirjanikke siis Soomes enam ei tõlgitud. Romaan on kaheosaline. Raskusi oli esimese osa saamisega, sain selle lõpuks Helsingi ülikooli raamatukogust. August Mälgu romaani „Tee kaevule” hindan tema peateosena. Ka seda lugesin eesti keeles. Arved Viirlaiu „Põhjatähe pojad” („Pohjantähden pojat”) on soome keelde tõlgitud. Raamat räägib soomepoistest, nende traagilisest saatusest … Ent eesti kirjanik elab ikka Eestis. Minu lemmik on Eeva Park perekonnaromaaniga „Tolm ja tuul”.

Kauaaegse kirjandusõpetajana leiad sinagi, et raamat ei ole noorte hulgas enam popp?

K. P.-J.: Nii see kahjuks on. Lugemine on endise tähtsuse kaotanud. Raamatu kõrvale on palju muud tulnud, näiteks arvuti. Emakeeles on palju halbu hindeid, ka tudengitel. Kooliaasta lõpus annan oma lapselastele „stippi”, et nad raamatuid ostaksid.

Kui me 13 aastat tagasi juttu ajasime, kõnelesime ka Euroopa Liidust. Soome oli tookord juba Euroopa Liidu liige, Eestis läks selleks veel kuus aastat. Nüüd on Euroopa Liit meie ühiskodu kõigi oma tugevate ja nõrgemate külgedega. Mida arvad praegu?

K. P.-J.: Soomlased on Euroopa Liidu poolt, sest see kaitseb meid ja puudutab kõiki. Oleme ühes paadis! Ehk nagu soomlased ütlevad: „Yhteistä venettä ei saa keinuttaa.”

Viimase, soomekeelse lause kirjutab Kirsti hoogsa käekirjaga mu märkmikku. 

 
Soome külalistel on aeg tagasiteed alustada. Tallinnas on neil kavas äsjaavatud lennusadam oma silmaga üle kaeda.