Kuigi keskvalitsus pressib Toompealt teerullina peale ja omavalitsuste eelarved kuivavad kokku nagu sügisesed lehed, ei tohiks omavalitsused koolimaju kergekäeliselt kinni panna. Koolimaja ei tähenda vaid üht rida omavalitsuse eelarves, vaid sellega on seotud nii ajaloolised traditsioonid kui ka üldse elu maal. Võrumaalt on tuua rida näiteid, kus inimestel on kadunud jaks kooli tegevuse eest võitlemiseks, näiteks Lepistu kool. Samas on ka neid, kes pole jätnud oma jonni. Hea näide selleks on Pikakannu kool ja selle säilitamise eest tulihingelist võitlust pidav Ave Tamra, kes ise nimetab end õhinapõhiseks maainimeseks.
On täiesti selge, et maal elu jätkamiseks on raha teisejärguline, õigem oleks öelda, et isegi pärast Euroopa Liiduga liitumist pole raha maale jõudnudki. Maaelu on Eestis ja ka mujal maailmas täiesti õhinapõhine. Teisisõnu toetub see neile entusiastidele, kes leiavad, et need mittemateriaalsed väärtused, mida maaelu endas kätkeb, kaaluvad üles suurlinnas ahvatlust pakkuva raha ja asjad.
Pealtnäha on õigus omavalitsusjuhtidel, kes väidavad, et koolimajade sulgemine aitab raha kokku hoida ja selle rahaga saaks teha muid asju, näiteks hoolitseda valla teede eest. Tegelikkuses aga saevad need omavalitsusjuhid oksa, millel ise istuvad, sest kooli sulgemine on üks samm teel elu väljasuretamiseks maal. Maakool ei pruugi üldse olla tüütu kohustus, vaid võimalus. Heaks näiteks on Rosma kool Põlva külje all, kuhu käivad lapsed nii Tartust kui Võrumaalt.
Kohaliku kooli sulgemine tähendab, et lastel tuleb hakata kooli käima üha kaugemale. Kui aga vahemaad on nagunii pikad, otsustatakse mõne suurema linna kooli kasuks. Näiteks Pikakannu kooli sulgemisel pole kindel, et kõik sealsed lapsed hakkavad kooli käima Lasvale. Kuivõrd lapsevanematel on õigus Eestis kooli valida, võib juhtuda, et Pikakannu kooli sulgemisest ei tulegi kokkuhoidu, sest vallal tuleb kinni maksta linna kooli käivate laste transpordi- ja koolituskulud. Kui pere üldse kooli pärast linna kolib, jääb vald maksutulustki ilma.