Hilineme paarkümmend aastat haldusreformiga ja tõdeme, et omavalitsused ei saa hakkama põhiseaduse täitmisega.

Hilineme presidendivalimistega.

Hilineme teadasaamisega, et haigekassa on tohutus miinuses ja 180 000 inimest on ravijärjekorras.

Hilineme teadasaamises, et kümned tuhanded lapsed on tühja kõhuga. Kas saab veel nukramaks minna?

Küllap saab.

Maailmas on praegu ÜRO andmetel 40 kohta, kus käib sõda.

Tegelikult on meilgi sõda!

Käib nagu huupi puusalt tulistamine.

Presidendiga on nüüd nii kiire, et lausa piinlik.

Tippadvokaat Paul Varul ütles, et reformiks on sobiv omavalitsusüksus 5001 inimesega, kuid 4999 ei ole sobiv. Siit reformi ebakõlad algavadki. Tegu on nagu inimkatsetega. Omavalitsus võib omadega väga hästi toime tulla, kuid see ei loe. Loeb number 5000. On armastusabielu ja sundabielu. Riik eelistab viimast.

Maa tühjeneb inimestest. Piirialadel tekib tühja maa risk. Lätlased aga rajavad Eesti piiri lähistele alkoturiste ligi meelitavaid kohti. Eesti pool on kauplused valmis kõige halvemaks – sulgemiseks. Ääremaastumine suureneb.

Järgmise nädala esmaspäeval selgub president, teisipäeval saab teada, mida otsustab haldusreformi kohta riigikohus.

Haldusreformi eelarve on kokku 65 miljonit eurot.

Järgmise aasta teisel poolel on Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ja selleks on eelarvest kavandatud 66 miljonit eurot.

Julgemad poliitikud ütlevad otse välja, et oleme tupikus. Ajakirjanik Anvar Samost ütleb otse välja, et uue põlvkonna poliitikutel pole jõudu ennast kehtestada, ja pole ka ideid, kuhu Eestit juhtida.