Viimastel päevadel on iga päev toonud mõjusaid ja raputavaid uudiseid. Reformierakonna auesimehega käituti nagu poisikesega. Möödunud laupäeval sai Keskerakond uue juhi ja viis päeva hiljem umbusaldati peaministrit.
Välisminister ütles, et Keskerakonna kongressi Paides kajastati nagu riigikogu valimisi. Tegelikult oligi Paides toimuv nii murranguline, et Keskerakonna legendaarse juhi kukkumisega kukkus ka valitsus. Ränga tagasilöögi sai väga kogenud ja väga suur oravapartei.
Riigiettevõtete nõukogust pudenesid poliitikud üllatavalt kiiresti, kuigi selleni ei jõutud mitu aastat. Nüüd himustavad riigikogulased kohalikesse volikogudesse sisse imbuda. Seda hoolimata sellest, et neil ei ole suvel ajapuuduse tõttu isegi puhkust ette nähtud. Nüüd paistab poliitikutel olevat aega sõita pealinnast Võrru või Valka, Kuressaarde või Narva kohaliku volikogu tööst osa võtma.
Neljapäevases Võrumaa Teatajas ei suutnud lihtsale küsimusele vastata koguni kuus Kagu-Eestist valitud riigikogulast: Ivari Padar, Anneli Ott, Kalvi Kõva, Liina Kersna, Maire Aunaste ja Priit Sibul. Küllap ikka ajapuudusel jäeti oma valijad teadmatusse, milliseid tähtpäevi oluliseks peetakse!?
Üleeile sai Ameerikas presidendiks mees, keda siinmail ei tahetud. Kas meie siin oleme targemad ja teame, kelle ameeriklased oleksid pidanud valima riiki juhtima? Sel puhul meenutati Brexitit, mis sündis ka ootamatult. Tegelikult ei ole meie asi, kelle või mille poolt inglased või ameeriklased hääletavad. Meil on oma riik, kus praegu segadust rohkem, kui oleks tarvis, sest kohalike valimisteni on vähem kui aasta.
Juba mõeldakse Tallinnas ja Võruski, kes saavad linnapeaks, millised erakonnad võtavad kohalikes volikogudes jämeda otsa enda kätte. Oravatel Võru linna juhtima enam asja ei ole.
Kõik tänane algas aga rohkem kui kümme tuhat päeva tagasi ehk sügisel 1987. aastal, kui Siim Kallas ja Edgar Savisaar käisid välja isemajandava Eesti idee. Nüüd on mõlemad tagasi tõmbunud, tõrjutud.
Lõpuks ometi hakkas esimene praam Türgist läbi tormise mere meie poole trügima.