ARVAMUS

ARVAMUS Miks GoBus kaugreisijaid piinustab?

Foto on illustratiivne: Miks GoBus kaugreisijaid piinustab?

Kaks nädalat tagasi sõitsin kaugliiniga Võru-Valga-Pärnu suvepealinna. Tõeline „tunne oma isamaad”, 4,5 tundi teel. Õnneks ei olnud sõitasoovijaid algul väga palju ja jõudsin valida esimese üksikistme kohe ukse juures. Ma ei tea, kas need 19kohalised Mercedes-väikebussid on toodetud Hiinas, aga inimesele, kes on üle 1.90, on selles bussis vaid kaks istekohta: juba mainitu ukse juures ja teine tagumisel pikal istmereal vahekäigu kohal. Vaid neil positsioonidel on pikakasvulisel veidi võimalust jalgu sirutada.

Kõik muud istmed on selge piin väga kitsa istmevahe tõttu. Laupäevane sõit läks õnneks, bussijuht ütles, et kõige rohkem oli korraga välja müüdud 17 kohta.

Tagasisõit Pärnust pidi algama möödunud pühapäeval. Igaks juhuks võtsin eelmüügist pileti, eeldades, et vähemalt piletiomanikel on istekoht tagatud.

Asi läks hulluks juba Pärnus. Tavareisijad ja puhkuselt naasvad Kuperjanovi pataljoni ajateenijad. Vähesed istekohad said otsa ja edasi täideti reisijatega vahekäiku. Mis sellest, et selgelt on kirjas: istekohti 19, seisukohti kolm.

Edasi läks aina hullemaks, sest kõigist suurematest peatustest lisandus sõitasoovijaid, mahaminejaid oli napimalt. Igatahes pärast Valgat ulatusid vahekäigus seisjad juba bussi tuuleklaasini välja. Vaevalt et selline olukord võis kuidagi kokku käia reisijateveo ohutusnõuetega. Ometi ei olnud kõigil neil inimestel mingit muud võimalust saada ühistranspordiga soovitud sihtpunkti. Nii kannatati vähimagi nurinata.

Miks GoBus kaugreisijaid nii julmalt piinustab? On ju keskmisi busse, kuhu mahub istuma üle 19 reisija. Kõnealuse reisi kassat ja piletite väljastust lugedes peaksid GoBusi asjamehed isegi aru saama, millises kitsikuses olid inimesed pikal sõidul. Kas tõesti ei ole võimalik korraldada kaugliinide teenindamist nii, et see reisijalegi veidike mugavam oleks?

Keeruline aeg nõuab elanikkonnakaitset

Möödunud on üle 30 aasta, aga see eufoorialaadne tunne on meeles. 25. detsembril 1991 teatas NSV Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov oma volituste mahapanekust. 26. detsembril lakkas NSV Liit olemast. USA presidendi Ronald Reagani nimetatud kurjuse impeeriumit ei olnud enam.

Maailm võis rahulikumalt hingata ja töörahva paradiisi endised asukad hakata otsima endale sobivamat suunda ja kaasteelisi. Rootsi lõpetas kogu külma sõja aja toimunud juhtnööride elanikkonnale „Kui tuleb sõda” trükkimise.

Helsingi pommitamist Talvesõjas mäletavad soomlased ei jätnud uute hoonete alla varjendite rajamist ega ole sellest nõudest loobunud tänaseni. Eesti saatis tsiviilkaitsesüsteemi nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes prügimäele, sest ohtu enam polnud. Oi, kuidas eksisime!

Mälupildid noorusest

Minu vanuserühm 50+ mäletab eriti oma põhikooliajast tsiviilkaitsenädalaid ja -kuid, mil koolides korraldati õppehäireid, tõmmati aja peale pähe gaasimaske ja pandi ette respiraatoreid ning saadi algteadmisi meditsiiniabi andmisest. Vaadati õppe- ja propagandafilme ning kohtuti tsiviilkaitsestaabi tegelastega. Jutuks oli valmistumine tuumasõjaks, muude relvadega konflikti peale tuumapommide nõukogude ja kapitalistliku leeri vahel ei tuntud. Kes teadnuks siis, et kurjadel kapitalistidel polnudki tõsist plaani nõukogude leeri rünnata, kuid nüüdseks avalikuks saanud plaanide järgi mõtles ja harjutas NSV Liit küll kapitalistliku maailmakorra tuumapilves põrmustamist.