Võiks arvata, et ligi kolm aastat Ukrainas väldanud täiemahuline sõda, sajad tuhanded hukkunud, korvamatu kahju infrastruktuurile, keskkonnale ning inimeste vaimsele tervisele on loonud suuremahulise ühiskondliku konsensuse Eesti julgeoleku tugevdamise toetuseks. Üldiselt see nii ka on, kuid sotsiaalmeedia kajakambrites kohtab endiselt riigikaitsevajadusi pisendavaid, isegi neid naeruvääristavaid seisukohti. Selline tendents on muu hulgas nähtav mõnedes Nursipalu harjutusvälja laiendamise kriitikuid koondavates gruppides ning nende liidrite avalikes sõnavõttudes.
Eriarvamused ja kriitika on euroopalikus ühiskonnas omal kohal ning laiapindne ühiskondlik debatt osa demokraatlikust otsustusprotsessist. Küll tekitab hämmingut eespool mainitud gruppides omaks võetud püsivalt negatiivne hoiak riigikaitse ja riigikaitsjate suunal, mille põhjendamisel ei põlata ära ei Kremli narratiive ähvardavast NATOst ega vandenõuteooriaid USA biolaboritest. Kuidas aga on jõutud igati arusaadava kogukondliku mure ratsionaalsest arutamisest täieliku nonsensini?
Esimene põhjus on grupi eestvedajate poolt järjekindlalt rõhutatud narratiiv meie versus riik. Nii õhutatakse polariseerumist ja sunnitakse auditooriumi poolt valima – kas vaenad ametnikke ja poliitikuid ning oled meiega või toetad argumente harjutusala laiendamisest ja oled meie vastu. Näiteks on korduvalt väljendatud halvakspanu ja süüdistatud reetmises neid harjutusvälja naabruses elavaid inimesi, kes on otsustanud sõlmida riigi kaitseinvesteeringute keskusega oma kinnisvara müümiseks kokkuleppe. Meie versus riik narratiiv põhineb veendumusel, et riik (sh ametnikud, poliitikud, kohalik omavalitsus) tegutseb mingisuguse võõra ja vaenuliku agenda alusel ega hooli karvavõrdki kohaliku kogukonna arvamusest. Narratiivi põlistamiseks kõlbab põhimõtteliselt kõik, mis näitab riiklikke institutsioone negatiivses valguses, alustades inflatsioonist ja Rail Baltica planeeritust kõrgemast maksumusest kuni ameeriklaste inimkatseid varjavate biolaborite ja Võrumaa põhjavee mürgitamiseni. Oluline on veenda kohalikku kogukonda selles, et riik tegutseb hoolimatult ja risti vastupidi nende huvidele.
Teine põhjus on infomaastiku killustumine, mida eriti sotsiaalmeedias ilmestavad juba mainitud kajakambrid ehk grupid, kus omavahel suhtlevad sarnaste huvide ja veendumustega inimesed. Iseenesest on soov mõtteid vahetada nende inimestega, kellega meil on midagi ühist, igati inimlik ja sotsiaalsete rühmade tekkimise aluseks. Objektiivse ja tervikliku vaate jaoks ümberringi toimuvale on siiski tarvis rohkemat – peaksime suhtlema ka inimestega, kes on pärit teistest riikidest ja kultuuridest ning kelle vaated elule ei pruugi meie omadega täielikult ühtida; peaksime argumenteeritult arutlema ka nende seisukohtade üle, millega me ise nõus ei ole. Paraku pakub sotsiaalmeedia otsetee tuhandete mõttekaaslasteni, kellega koos eraldatud inforuumis viibides kipub tekkima illusioon absoluutsest tõest. Seda võimendavad ühtlasi sotsiaalmeediaplatvormide algoritmid, mis arvestavad kasutaja seniseid valikuid ja filtreerivad välja neile meelepärase info. Nii toimubki kajakambristumine: inimesele peegelduvad vastu tema enda veendumused ja puudub adekvaatne ülevaade alternatiivsetest seisukohtadest. See on juhtunud ka Nursipalu laiendamise küsimuses, kus sotsiaalmeediagruppides räägitakse laiapindsest vastuseisust nii harjutusvälja laiendamisele kui ka üleüldse kaitseväe kohalolekule Võrumaal. (Olgu siinkohal mainitud, et viimase riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringu kohaselt usaldab kaitseväge Lõuna-Eesti elanikest 84 protsenti, s.o sama palju või rohkemgi kui enamiku teiste Eesti regioonide elanikud.) Samm edasi on erinevad teooriad riiklikust konspiratsioonist, näiteks plaan äritseda Nursipalu ala ameeriklastele, et hakata seal fosforiiti kaevandama – ka selliste nihestunud narratiivide levitajate usk oma tõesse muutub kajakambris tugevamaks.
Kolmas põhjus on gruppide arutelu dirigeerivate isikute hea manipulatsioonioskus. Nad tunnevad oma sihtgruppi ning nende muresid, oskavad vajutada nii-öelda õigetele nuppudele. Ilmselt on eestvedajate hulgas neidki, keda kannustab siiras mure senist elukeskkonda ja kogukonda tabavate muutuste pärast. Sama tõenäoline on seegi, et mõnede isikute eesmärk on teadlikult ühiskonda lõhestada ja kahjustada elanike kaitsetahet. Jättes kõrvale tegevuse (varjatud) eesmärgi, teadvustavad gruppide arvamusliidrid endale vajadust luua üha uusi ja uusi koletisi, kelle vastu võidelda. Kui faktidel põhinevatest argumentidest enam ei piisa või ei ole need enam piisavalt mõjusad grupisisese resonantsi tekitamiseks, tuuakse mängu pooltõed ja valed. Sellega kasutatakse ära tavaliste grupiliikmete psühholoogilist haavatavust, mille juured on Nursipalu laiendamise algusjärgu mõnevõrra konarlikus kommunikatsioonis riigi poolt. Gruppide arvamusliidrid põhjendavad tihti nüüdki endi jagatud küsitavaid materjale sellega, et riik varjab, mätsib kinni ja valetab. Võib isegi väita, et tekkinud on mõnevõrra segasest patsifismi-loodushoiu-enesemääramise kombinatsioonist lähtuv omaette ideoloogia, mida juhivad ja suunavad gruppide arvamusliidrid.
Nursipalu harjutusvälja laiendamise temaatika ümber loodud sotsiaalmeediagrupid pakuvad kindlasti head analüüsimaterjali nii kommunikatsioonispetsialistidele kui ka väärinfo levikut uurivatele teadlastele. Mõtteharjutusena võiksid aga kõik sotsiaalmeediat jälgivad inimesed panna korraks ette kriitilised prillid ja endalt küsida, kas avanev pilt vastab reaalsusele. Eriti oluline on see küsimustes, mis puudutavad riigi julgeoleku ja toimepidevuse seisukohast olulisi küsimusi, nt vaktsineerimine, riigikaitse arendamine või agressorsümboolika kõrvaldamine avalikust ruumist. Igasuguse arutelu eelduseks nii olulistel teemadel on kinnitatud faktid ja on meie igaühe asi veenduda, et nii sotsiaal- kui ka avalikus meedias esitatav pilt põhineks just neil.
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/12/09/opilasfirmade laat voru kagukeskus (4).jpg?width=2120&height=1413)
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/11/11/Mart (10).jpg?width=2039&height=1359)
