Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Aga kuidas saavad haavad paraneda, kui neid ikka ja jälle lahti kistakse. Sama lugu on parvlaeva Estonia hukkumisega 1994. aasta sügisel tormisel Läänemerel.

Ei lasta hukkunurte lähedastel või katastroofi üle elanutel rahulikult eluga edasi minna. Tundub, et Estonia vari jääbki neid saatma.

Võrumaa Teataja ei näe põhjust, et kahelda Eesti ohutusjuurdluskeskuse püüdes tuua tänapäevaste vahenditega tehtud uuringutega lõplikku selgust hukkumisloosse. 1994. aastast peale on jõudsalt arenenud nii merepääste kui laevahukkude uurimise võimalused ja vahendid.

Ainult, et meie ohutusjuurdluskeskuse, Soome õnnetusuurimiskeskuse ja Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti ühistöö vahekokkuvõte ei too rahu inimeste südametesse. Nende järelduste kohaselt ei olnud Estonia merekõlblik.

Laevafirma tellis oma arust avamerelaeva, kuid Meyer Werfti tehas sellist laeva ei ehitanud. Miks? Veelgi enam. Kui laev oli valmis, kinnitas klassifikatsiooniühing Bureau Veritas selle vastavust avamere nõuetele, kuigi see polnud tõsi. Kas siin ei joonistu juba üsna selgelt välja kuritegu? Kui, siis miks ja kelle huvides?

Saksa laevatehasele Meyer Werft on Estonia lugu lõpetatud. Nad korraldasid uuringu Saksa ekspertidega ja jäid tulemustega rahule. Hukkunute omaksed kaebasid tehase Prantsuse kohtusse, kuid pärast pikka ja vaevalist menetlust langetas see otsuse, et ei laevafirmal ega merekõlbulikkuse tunnistuse andnud asutusel lasu mingit süüd ega vastutust. Hukkunute lähedaste hagi läks samuti vett vedama, sest Prantsuse kohus leidis, et laevafirma ja sertifikaadi väljastanud asutuse süü pole piisavalt tõendatud.

Eetilisi küsitavusi leidub veel palju. Estonia oli nime ja ülesande poolest Eesti riigi esinduslaev, mis pidanuks vastama kõrgendatud tehnilistele nõuetele ja meeskond olema parimatest parim. Nüüd selgub, et ehituslike vigade ja kehva hooldusega rannasõidulaev oli lubatud salakavalale Läänemerele teostama rahvusvahelist reisijatevedu mitte piisavalt pädeva meeskonnaga, mis selgus nende tegevuse analüüsist. Tõsi, jääb hüpoteetiliseks, kas mõni teine meeskond oleks selles olukorars paremini hakkama saanud.

Kõige halvem kogu loo juures ongi, et süüdistada pole nagu kedagi. Kas kolme riigi uurimise tulemuste põhjal võiks alata uus kohtuskäik, ei oska öelda. Ent järgmisel aastal möödub Estonia hukust 30 aastat ja vaevalt tähendab see punkti kurvale loole.

Kaitseminister Hanno Pevkur (Reformierakond) selgitas Vikerraadios, miks on vaja Nursipalu harjutusvälja laiendust. Alljärgnev on kokkuvõte olulisemast räägitust.

Pole kuskil harjutada

Lätlased on öelnud, et Adaži polügoonil, kus varem harjutamas käidi, enam harjutada ei saa, kuna see on üle koormatud, sest Lättigi on juurde saabunud liitlaste üksusi.

Kaitseväe keskpolügoonil toimub 365 päevast laskeharjutusi 285–290 päeval, millele lisanduvad hooldepäevad, seega on keskpolügoon ennast ammendanud. Eesti on soetamas juurde liikursuurtükke, HIMARS-süsteeme, kohal on ameeriklased, prantslased, meie raamriik Ühendkuningriik kõige suurema kontingendiga. Meil on taanlased oma tankiüksusega ja teame, et liitlased soovivad siia tulla rohkem, seega meil on kuskil vaja kohta harjutamiseks. See 3500 hektarit, mis praegu Nursipalust on kasutada, võimaldab teha mõne kompaniiga mõned manöövrid ja laskmist ning see ongi kõik. Pataljoniga me harjutada ei saa, ei saa lasta suurtest relvadest. Lõpuks on seda vaja Eesti kaitsmiseks, et rahvas saaks tunda ennast turvalisena.

Simulatsioonidest ei piisa

Liitlased pole tuletõrjujad, et istuvad depoos ja ootavad väljakutset. Sõjavägi on efektiivne, kui harjutab väljas, kõike ei saa teha digitaalselt simulaatoritel, peab olema praktika. Laskemoon on ülikallis. Üks haubitsamürsk võib maksta kuni 100 000 eurot. Eesti maksumaksja ei saa lubada lõputult lasta. Palju tehakse kuiva trenni Javeliniga, sihtimist ja sihitamist saab teha tubastes oludes, aga lõpuks peab aru saama, mida su keha ja organism teeb, kui vajutad päästikule, kuidas see mõjub psühholoogiale.

Manöövrid toimuvad ikka maastikul, maaväe ülesanne on kaitsta territooriumi, pole mõtet tulistada merele. Mere kaitsmine on mereväe ülesanne. Taara linnak on jäänud kitsaks, kui meil oleks pakkuda majutust, siis oleks ameeriklasi siin rohkem kui ühe kompanii jagu. Peavarju pakkuda pole. Harjutusala ei rajata ameeriklastele, vaid Eesti kaitseväele.

Vaja oleks 20 000 hektarit

Riigi kaitseinvesteeringute keskus on läbi käinud kogu võimaliku ala, mida vajatakse. Kaitseväele oleks tarvis 20 000 hektarit, praegu räägime veidi üle 9000 hektarist. Keskpolügoon on üle 12 000 hektari. Leida Eestis ala, kus pole ühtegi inimest ja saaks rasketehnikaga sõita, seda ei ole. Eesti kaitsmist planeeritakse selle järgi, kus on meie vastane. Ainus ja kõige suurem oht on Venemaa. Nemad on meist idas. Peipsi järvest naljalt üle ei tule. Ainuke võimalus Eestit mõjutada on kas kirdest või kagust. Seetõttu 1. brigaad on keskusega Tapal ja harjutusväljadega keskpolügoonil ja Sirgalas ning 2. brigaad Taara linnakus Kagu-Eestis ja on loogiline, et ta saab seal lähedal harjutada.

Me ei näe, et Venemaa võimuladviku soov mõjutada läänt oleks kuidagi muutunud. Nõudmine on demilitariseeritud tsoon Venemaa ja NATO vahel ning ainuke võimalus nende vaates on see tsoon tekitada ja peale Baltikumi ei ole seda kuskil teha. Tervikuna pole Venemaa võime Eestit ohustada kuidagi vähemaks jäänud.

Nursipalule alternatiivi ei ole

Soov Nursipalu laiendada on läbi kaalutud ja hinnatud. Kaitseministrina vähendasin kaitseväe ambitsiooni ja soovisin, et Luhametsa küla jääks välja. Kagu-Eestis on palju looduskaitsealasid, Karula rahvuspark, millest on palju räägitud. Tean väga hästi, millised on olud ega alahinda sealsete inimeste tundeid. Kuid me ei saa lubada endale luksust arvata, nagu muutuks Venemaa meile kuidagi ohutumaks. Kaitsevägi ja rahvas peab olema valmis oma riigi iseseisvuse eest seisma.

Inimene jääb oluliseks

Iga inimesega otsitakse rätsepalahendust: kellele sobib kompensatsioon, uue maja ehitamine, maavahetus – igaühega personaalselt. Me räägime eluasemete hüvitisväärtusest. Selle hindamist suudab Eestis teha käputäis inimesi. Hinnatakse ära kindlustusväärtus ehk kui palju kuluks selleks, et saaksid taastada sarnase eluolu. Peale hüvitisväärtuse on võimalik maksta kuni 30 protsenti täiendavat kompensatsiooni, mis on praegu piiratud 50kordse alampalgaga, kuid suurusjärk on 90 000 eurot, mis on võimalik peale maksta. Inimese olukord ei tohi muutuda halvemaks. Oleme pakkunud, et riik ise ehitab neile inimestele uue elamise, kes jäävad laiendusala sisse.

21 elamisest kasutatakse aastaringseks elamiseks 15–16, nendest ainult paaril-kolmel juhul ei ole kõnelustel edasiminekut olnud. Teised ootavad hindamist. Esimesed hindamised on tellimisel. Kui inimene ütleb, et pole hinnanguga rahul ja soovib teist hindamist, siis riik maksab selle kinni. Huviala piiride lähedale jääjate kinnistuid ollakse valmis ära ostma. Kui kinnistut on võimalik harjutusalast välja lõigata, siis seda ei omandata, kuid kõne alla saab tulla vajaduse korral sundvõõrandamine.

Kaugemale jääjatele on talumistasu. Töötatakse välja määrust, et seda oluliselt suurendada. Ollakse valmis rajama omavalitsustele uut teed, tegema vallas korda mõne objekti.

Riik on sõnastanud, kui suur peaks olema Nursipalu harjutusala. Tuvastatud on maaomanikud, kellega räägitakse läbi. Seejärel valitakse planeeringu liik: riigikaitseline erand (mitu protsessi toimub samal ajal, et säästa aega), riigi eriplaneering (viis aastat), tavapärane üldplaneeringu muutmine (seitse-kaheksa aastat).