Läinud sügisel kirjutas Võrumaa Teataja (20.10.2022) Euroopa Komisjoni plaanist hakata nõudma hoonete renoveerimist energiaklassile kohaseks. Eramajade ja -korterite omanikele tähendaks see tohutuid väljaminekuid, milleks raha ei ole. Kuna eurokomisjoni plaan ei meeldinud paljudele, siis on direktiiv avalikkuse tähelepanu alt välja viidud, kuid töö selle kallal pole peatunud.

Euroopa Komisjon tahab hakata meie elu reguleerima energiaklasside abil. Näiteks kui maja või korterit E-energiaklassile kohaseks ei remondita, siis ei tohi seda välja üürida ega maha müüa. Ajakava on komisjon koostanud väga pingelise: avaliku sektori ja mitteeluhooned F-klassi vääriliseks 2027. aastaks, E-energiaklassi 2030. aastaks. Eluhoonetel F-klass 2030. aastaks ja E-klass 2033. aastaks. Juba 2050. aastaks peavad kõik hooned saavutama nullemissiooni taseme. Nõudmine on üle mõistuse ja kuulub võimatu missiooni (energia)klassi.

Protestidest oli niipalju kasu, et ajaloolistele hoonete anti armu, see-eest eramajade omanikel tahetakse hing täiesti kinni tõmmata. Sellest, et üksikelamute omanikele hakatakse jagama veelgi rohkem renoveerimistoetusi, ei piisa. Millest jätkuks tänavu eraldatavast 15 miljonist eurost praeguste hindade juures?

Esialgu pole veel teada, millised sanktsioonid ähvardavad omanikku, kes viie aastaga maja nõutavale tasemele renoveerida ei suuda. Maja energiamärgise nõue on kehtinud juba umbes kümme aastat, kuid Eestis on olukorda lahendatud nii, et tähis antakse uutele hoonetele ja vanad jäetakse rahule, mis on õige.

Täielikult on uue direktiivi vastu Eesti Omanike Keskliit ja samuti Eesti riik. Keskliidu juhatuse liige Ott Rätsep on Postimehele öelnud, et elamute renoveerimine puudutaks Eestis 15 miljonit ruutmeetrit elamispindu ja miljardeid kulu ning raha Euroopa Komisjoni nõuete täitmiseks ei ole. Peale selle on Euroopa Liidu plaani tunnistanud juba 2021. aastal ebarealistlikuks riigikontroll.

Ikkagi, mis meist saab? Kui Võrumaa Teataja teemat esimest korda käsitles, lubasime küsida selgitusi Euroopa Komisjoni energeetikavolinikult Kadri Simsonilt, kes ometi peaks Eesti tegelikke olusid ja võimalusi tundma. Paraku pole kõrge euroametnikuga ühendust saada õnnestunud. Järelikult tuleb proovida uuesti ja vannutada omanike keskliitu veelgi jõulisemalt seisma Eesti inimeste eest, kel pole majanduslikult võimalik elada Euroopa Liidu nõuetele vastavates majades või korterites.

Kaks Rõuge valla meest, kellega Võrumaa Teataja paar päeva tagasi vestles, kinnitasid juba varem tekkinud kahtlust, et praeguse Rõuge valla probleemid pandi idanema 2017. aasta haldusreformiga. Mehed meenutasid nõukogudeaegset Rõuget, mis oli juba iseenesest mammutmajand, kus sageli aeti traktor töökäsuga sovhoosi Eesti-poolsest servast tööle Läti piiri äärde ja õhtul tuli veel tagasi sõita. Samanimelises külanõukogus asunud sovhoosi suurus oli 14 700 hektarit, pea kolmandik rohkem kui Nursipalu harjutusväli koos oma laiendusega.

Kohalikud möönavad, et Rõugel läks vallana võrreldes naabritega hästi, kuid probleemid tekkisid siis, kui haldusreformi käigus hakati vaesemaid naabreid Rõugega liitma. Paraku on elus nii, et vaesust liites rikkust ei saa ja kehvemas seisus vallad viivad ka asisema taseme alla. Nii Rõuge puhul juhtuski ja energiahindade tõus oli vaid kiirendajaks.

Kahe otsaga abi on ka Rõugele eraldatud 500 000 eurot avanssi võlgnevuste klaarimiseks, sest see tuli eelseisvate kvartalite arvelt. Omavalitsustegi puhul kehtib sama, mis inimese hakkamasaamisel. Suu tuleb seada sekki mööda, hoida kulud ja tulud tasakaalus, laenata vaid suurema eesmärgi nimel ja täie teadmisega, et ollakse suuteline kohustusi täitma.

Mida teha nüüd, kui majandusraskused on saanud ilmseks? Tõenäoliselt tuleb palgata saneerija, karm audiitor-raamatupidaja, kes pisaraid ei usu ning olles majanduslikust seisust pildi saanud, ütleb, kust tuleb kärpida. Üle tuleb vaadata töötajate koossseisud. Võibolla välja vahetada valla juhtkond. Hakata sulgema viimaseid kogukonna kooskäimiskohti, nagu praegu on käsil, pole hea mõte.

Pole võimatu, et karmil kokkuhoiuajal peab vald tunnistama, et tema pakutavate teenuste tase halveneb ning pikeneb vallaga asjaajamiste tähtaeg. Muidugi ajutiselt, kuni jälle kindel pind jalge alla saadakse.

Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja Sulev Liivik vastas Võrumaa Teataja küsimusele, et omavalitsus võib taotleda riigilt saneerimisabi, mis tähendab, et riik tuleb erapooletu pilguga appi ja aitab leida lahendusi raskest finantsolukorrast välja tulemiseks. Ptotsess võib lõppeda finantsabi andmisega, aga see selgub alles lõpus n-ö viimase rehkendusena ja selle andmise otsustab valitsus.