ARVAMUS

Puuetega inimeste toetamise ja abistamise eesmärk peaks olema tagada neile võrdväärne elukvaliteet ja võimalus osaleda täisväärtuslikult ühiskonnas. Kahjuks on praktikas sageli näha, et puude määramise protsess ei hinda inimeste tegelikku olukorda, vaid tugineb ainult dokumentidele ja paberimajandusele. See viib olukordadeni, kus abi vajavad inimesed jäävad hätta, kuna nende seisundit ei hinnata piisava täpsusega.

Hiljuti oli hädas jalaproteesiga mees, kes ei pääsenud lumega liikuma. Hoolimata sellest, et tal on raskusi igapäevaeluga toime tulemisel, jäeti ta ilma puude määrast, sest dokumentides keskendutakse vaid perearsti sissekannetele, kus sageli ei ole teemaks mitte alaline tervisemurem, vaid pigem mööduvad haigused. Ei arvestata sellega, et hoolimata sellest, et asjast ei räägita, jalg ju inimesele paraku üleöö tagasi ei kasva. Jalaproteesiga inimesel on liikumispuue paraku eluaegne, see on fakt.

Samuti ei tule kaugelt otsida juhtumit, kus kolmanda staadiumi vähki põdev naine, kelle tervislik seisund on päev-päevalt halvenenud, ei saanud puuet, kuna dokumentatsioonis ei olnud piisavalt tõendeid tema tegeliku olukorra kohta. Tema väsimus, vähenenud liikumisvõime ja vajadus spetsiaalsete sotsiaalteenuste järele jäid formaalsete nõuete varju.

Sellised juhtumid näitavad, et praegune puude määramise süsteem vajab tõsist ülevaatamist. Oluline on tagada, et hinnangud ei baseeruks pelgalt dokumentidel, vaid sisaldaksid ka eksperdi hinnangut, mis arvestab inimese reaalseid vajadusi. Kui dokumentides räägitakse haigusest kuivade faktidena, siis elus kogevad inimesed iga päev valu, ebamugavust ja toimetulekuraskusi, mida pelgalt paberitega ei ole võimalik tabada.

Puuetega inimeste suurim mure on liikumisvabaduse piiramine, kui neil puudub juurdepääs eritranspordile, tugiisikutele ja abivahenditele. Inimesed ei ole pelgalt täidetud paberid. Sotsiaalvaldkonnas peab valitsema inimkeskne lähenemine, mis suudab reaalselt tuvastada ja rahuldada abivajajate vajadusi.

Uuring: noored on oma kodu nimel valmis lisatööd tegema

08.12.2025

Novembris registreeriti 721 sündi

10.12.2025

Pühapäeval ei juhtunud ühtegi rasket liiklusõnnetust

08.12.2025

Päästjad aitasid korteris kukkunu kiirabi hoole alla

09.12.2025

More from this category

Käesolevast aastast rakendus automaks, kuid hooaja esimene arvestatav lumesadu viis ikkagi paljud sõidukid lumevangi. Lumemaksu meil õnneks veel ei ole … Aga äkki võiks olla? Karikatuur: AN

Viimased lumetormid ja elektrikatkestused on toonud esile muret tekitava pildi Eesti kriisivalmidusest. Kuigi meedias keskendutakse peamiselt Tallinna lumesahkade puudusele ja raskustele linnatänavatel, on maapiirkondade inimesed tihtipeale jäetud iseseisvalt hakkama saama. 

Kui Tallinnas arutatakse ummistunud tänavaid ja parkimisprobleeme, siis maapiirkondades on reaalsus hoopis karmim. Elektrita majapidamised, puuduv veevarustus, läbimatud külateed ja aeglane internet tekitavad tunde, et linnast eemal elamine on kriisiolukorras täiesti lootusetu. See ei ole lihtsalt üksikjuhtum, vaid see on süsteemne probleem, mis nõuab kiiret ja tõhusat lahendamist.

Riik soovitab inimestel kriisivaru koguda, ent unustab, et kriisiolukordades võivad kõik varud elektrita jäämise korral kiiresti rikneda. Selmet kriisivarudest rõõmu tunda, on paljud elektrita inimesed sunnitud oma kriisivarud võimalikult kiirelt sisse kugistama, et ei tekiks raiskamist. Samal ajal muutub võimatuks ka laste koolitööde tegemine, ettevõtlusega seotud toimingute korraldamine ning isegi elementaarne hügieen. Kas see ongi riiklik julgeolek, millest valitsus sageli räägib?

Transport ja ühendused, mis võiksid kriisiajal abiks olla, jäävad maapiirkondades samuti hapraks. Kui ainus buss sõidab kord päevas või ei sõida üldse, siis kuidas peaksid inimesed hädaolukorras liikuma? Isiklik sõiduk on sageli ainus lahendus, kuid ka siin ootab ees uus probleem, milleks on äsja rakendunud automaks. Nelikveolise pereauto omamine maapiirkonnas pole luksus, vaid hädavajalik vahend. Seda vajadust karistatakse aga maksustamisega, justkui poleks riigi jaoks oluline, kuidas inimesed end lumehangede vahel liigutavad. Kriisijuhtimine ei saa keskenduda ainult suurtele linnadele, vaid kõik inimesed, sõltumata nende elukohast, väärivad toimivaid baastugesid. Võib-olla on aeg mitte ainult kriisivarusid koguda ja neid mitmepäevase elektrikatkestuse tõttu vastumeelselt sisse kugistada, vaid tagada, et kriisijuhtimine arvestab päriselt kõikide Eesti inimeste vajadustega. Loodetavasti suudame tulevikus tõdeda, et iga tugevam lumesadu või elektrikatkestus ei paljasta enam kriisisüsteemi nõrkusi, vaid hoopis selle tugevust.