Kaitseminister Hanno Pevkur (Reformierakond) selgitas Vikerraadios, miks on vaja Nursipalu harjutusvälja laiendust. Alljärgnev on kokkuvõte olulisemast räägitust.

Pole kuskil harjutada

Lätlased on öelnud, et Adaži polügoonil, kus varem harjutamas käidi, enam harjutada ei saa, kuna see on üle koormatud, sest Lättigi on juurde saabunud liitlaste üksusi.

Kaitseväe keskpolügoonil toimub 365 päevast laskeharjutusi 285–290 päeval, millele lisanduvad hooldepäevad, seega on keskpolügoon ennast ammendanud. Eesti on soetamas juurde liikursuurtükke, HIMARS-süsteeme, kohal on ameeriklased, prantslased, meie raamriik Ühendkuningriik kõige suurema kontingendiga. Meil on taanlased oma tankiüksusega ja teame, et liitlased soovivad siia tulla rohkem, seega meil on kuskil vaja kohta harjutamiseks. See 3500 hektarit, mis praegu Nursipalust on kasutada, võimaldab teha mõne kompaniiga mõned manöövrid ja laskmist ning see ongi kõik. Pataljoniga me harjutada ei saa, ei saa lasta suurtest relvadest. Lõpuks on seda vaja Eesti kaitsmiseks, et rahvas saaks tunda ennast turvalisena.

Simulatsioonidest ei piisa

Liitlased pole tuletõrjujad, et istuvad depoos ja ootavad väljakutset. Sõjavägi on efektiivne, kui harjutab väljas, kõike ei saa teha digitaalselt simulaatoritel, peab olema praktika. Laskemoon on ülikallis. Üks haubitsamürsk võib maksta kuni 100 000 eurot. Eesti maksumaksja ei saa lubada lõputult lasta. Palju tehakse kuiva trenni Javeliniga, sihtimist ja sihitamist saab teha tubastes oludes, aga lõpuks peab aru saama, mida su keha ja organism teeb, kui vajutad päästikule, kuidas see mõjub psühholoogiale.

Manöövrid toimuvad ikka maastikul, maaväe ülesanne on kaitsta territooriumi, pole mõtet tulistada merele. Mere kaitsmine on mereväe ülesanne. Taara linnak on jäänud kitsaks, kui meil oleks pakkuda majutust, siis oleks ameeriklasi siin rohkem kui ühe kompanii jagu. Peavarju pakkuda pole. Harjutusala ei rajata ameeriklastele, vaid Eesti kaitseväele.

Vaja oleks 20 000 hektarit

Riigi kaitseinvesteeringute keskus on läbi käinud kogu võimaliku ala, mida vajatakse. Kaitseväele oleks tarvis 20 000 hektarit, praegu räägime veidi üle 9000 hektarist. Keskpolügoon on üle 12 000 hektari. Leida Eestis ala, kus pole ühtegi inimest ja saaks rasketehnikaga sõita, seda ei ole. Eesti kaitsmist planeeritakse selle järgi, kus on meie vastane. Ainus ja kõige suurem oht on Venemaa. Nemad on meist idas. Peipsi järvest naljalt üle ei tule. Ainuke võimalus Eestit mõjutada on kas kirdest või kagust. Seetõttu 1. brigaad on keskusega Tapal ja harjutusväljadega keskpolügoonil ja Sirgalas ning 2. brigaad Taara linnakus Kagu-Eestis ja on loogiline, et ta saab seal lähedal harjutada.

Me ei näe, et Venemaa võimuladviku soov mõjutada läänt oleks kuidagi muutunud. Nõudmine on demilitariseeritud tsoon Venemaa ja NATO vahel ning ainuke võimalus nende vaates on see tsoon tekitada ja peale Baltikumi ei ole seda kuskil teha. Tervikuna pole Venemaa võime Eestit ohustada kuidagi vähemaks jäänud.

Nursipalule alternatiivi ei ole

Soov Nursipalu laiendada on läbi kaalutud ja hinnatud. Kaitseministrina vähendasin kaitseväe ambitsiooni ja soovisin, et Luhametsa küla jääks välja. Kagu-Eestis on palju looduskaitsealasid, Karula rahvuspark, millest on palju räägitud. Tean väga hästi, millised on olud ega alahinda sealsete inimeste tundeid. Kuid me ei saa lubada endale luksust arvata, nagu muutuks Venemaa meile kuidagi ohutumaks. Kaitsevägi ja rahvas peab olema valmis oma riigi iseseisvuse eest seisma.

Inimene jääb oluliseks

Iga inimesega otsitakse rätsepalahendust: kellele sobib kompensatsioon, uue maja ehitamine, maavahetus – igaühega personaalselt. Me räägime eluasemete hüvitisväärtusest. Selle hindamist suudab Eestis teha käputäis inimesi. Hinnatakse ära kindlustusväärtus ehk kui palju kuluks selleks, et saaksid taastada sarnase eluolu. Peale hüvitisväärtuse on võimalik maksta kuni 30 protsenti täiendavat kompensatsiooni, mis on praegu piiratud 50kordse alampalgaga, kuid suurusjärk on 90 000 eurot, mis on võimalik peale maksta. Inimese olukord ei tohi muutuda halvemaks. Oleme pakkunud, et riik ise ehitab neile inimestele uue elamise, kes jäävad laiendusala sisse.

21 elamisest kasutatakse aastaringseks elamiseks 15–16, nendest ainult paaril-kolmel juhul ei ole kõnelustel edasiminekut olnud. Teised ootavad hindamist. Esimesed hindamised on tellimisel. Kui inimene ütleb, et pole hinnanguga rahul ja soovib teist hindamist, siis riik maksab selle kinni. Huviala piiride lähedale jääjate kinnistuid ollakse valmis ära ostma. Kui kinnistut on võimalik harjutusalast välja lõigata, siis seda ei omandata, kuid kõne alla saab tulla vajaduse korral sundvõõrandamine.

Kaugemale jääjatele on talumistasu. Töötatakse välja määrust, et seda oluliselt suurendada. Ollakse valmis rajama omavalitsustele uut teed, tegema vallas korda mõne objekti.

Riik on sõnastanud, kui suur peaks olema Nursipalu harjutusala. Tuvastatud on maaomanikud, kellega räägitakse läbi. Seejärel valitakse planeeringu liik: riigikaitseline erand (mitu protsessi toimub samal ajal, et säästa aega), riigi eriplaneering (viis aastat), tavapärane üldplaneeringu muutmine (seitse-kaheksa aastat).

Läinud sügisel kirjutas Võrumaa Teataja (20.10.2022) Euroopa Komisjoni plaanist hakata nõudma hoonete renoveerimist energiaklassile kohaseks. Eramajade ja -korterite omanikele tähendaks see tohutuid väljaminekuid, milleks raha ei ole. Kuna eurokomisjoni plaan ei meeldinud paljudele, siis on direktiiv avalikkuse tähelepanu alt välja viidud, kuid töö selle kallal pole peatunud.

Euroopa Komisjon tahab hakata meie elu reguleerima energiaklasside abil. Näiteks kui maja või korterit E-energiaklassile kohaseks ei remondita, siis ei tohi seda välja üürida ega maha müüa. Ajakava on komisjon koostanud väga pingelise: avaliku sektori ja mitteeluhooned F-klassi vääriliseks 2027. aastaks, E-energiaklassi 2030. aastaks. Eluhoonetel F-klass 2030. aastaks ja E-klass 2033. aastaks. Juba 2050. aastaks peavad kõik hooned saavutama nullemissiooni taseme. Nõudmine on üle mõistuse ja kuulub võimatu missiooni (energia)klassi.

Protestidest oli niipalju kasu, et ajaloolistele hoonete anti armu, see-eest eramajade omanikel tahetakse hing täiesti kinni tõmmata. Sellest, et üksikelamute omanikele hakatakse jagama veelgi rohkem renoveerimistoetusi, ei piisa. Millest jätkuks tänavu eraldatavast 15 miljonist eurost praeguste hindade juures?

Esialgu pole veel teada, millised sanktsioonid ähvardavad omanikku, kes viie aastaga maja nõutavale tasemele renoveerida ei suuda. Maja energiamärgise nõue on kehtinud juba umbes kümme aastat, kuid Eestis on olukorda lahendatud nii, et tähis antakse uutele hoonetele ja vanad jäetakse rahule, mis on õige.

Täielikult on uue direktiivi vastu Eesti Omanike Keskliit ja samuti Eesti riik. Keskliidu juhatuse liige Ott Rätsep on Postimehele öelnud, et elamute renoveerimine puudutaks Eestis 15 miljonit ruutmeetrit elamispindu ja miljardeid kulu ning raha Euroopa Komisjoni nõuete täitmiseks ei ole. Peale selle on Euroopa Liidu plaani tunnistanud juba 2021. aastal ebarealistlikuks riigikontroll.

Ikkagi, mis meist saab? Kui Võrumaa Teataja teemat esimest korda käsitles, lubasime küsida selgitusi Euroopa Komisjoni energeetikavolinikult Kadri Simsonilt, kes ometi peaks Eesti tegelikke olusid ja võimalusi tundma. Paraku pole kõrge euroametnikuga ühendust saada õnnestunud. Järelikult tuleb proovida uuesti ja vannutada omanike keskliitu veelgi jõulisemalt seisma Eesti inimeste eest, kel pole majanduslikult võimalik elada Euroopa Liidu nõuetele vastavates majades või korterites.