Öeldakse, et pill tuleb pika ilu peale. Eesti võimuliidul on see pill igatahes käes. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside kiirustamine kobareelnõuga maksab nüüd kätte. Võimalik, et koalitsioon alahindas vastasrinda, kus üksmeelt pole olnud ülearu ja isegi Martin Helme asemel valiti riigikogu teiseks aseesimeheks Jüri Ratas. Ent väline ilme oli petlik ja sel nädalal on opositsioon näidanud eeskujulikku koostegutsemist riigikogus obstruktsiooni korraldamisel.

Obstruktsioon on parlamendis vähemuse poliitiline võte seadusandliku kogu töö takistamiseks. Sama moodust on varem kasutanud ka Reformierakond, kuid seekordne riigivankrile kaigaste kodaratesse ajamine on vähemalt rahvusringhäälingu hinnangul siiani suuremahulisim omataoline aktsioon.

Esmaspäeval kulusid kõik riigikogu üheksa töötundi protseduurilistele küsimustele ning arupärimiste ja eelnõude esitamisele. Aru päriti 64 korral ja eelnõusid anti üle 63 – kõigi nendega tuleb edaspidi tegeleda.

Juba esmaspäeva õhtul üritas riigikogu esimees Lauri Hussar leida patiseisust väljapääsu. Vanematekogu, kuhu kuuluvad peale riigikogu juhatuse veel fraktsioonide esimehed, võttis kolm pooletunnist vaheaega, aga kokkuleppele ei jõutud.

Teisipäeval oli töötunde vaid kolm ja aia taha läksid needki. Tõsi, teada saadi, mida oli opositsioon küsinud: võimuliit võtku perehüvitiste vähendamise eelnõu sootuks tagasi ja kobareelnõu tuleb lahutada üksikuteks eelnõudeks, et nende üle siis riigikogus debateerida. Võimuliidule see ei sobinud.

Siiski paistis teisipäeval, et koalitsioon võib nõtkuma hakata. Riigikogu istungit juhatanud esimene aseesimees Toomas Kivimägi ütles, et koalitsiooni arvates saaks eelnõusid arutada ka eraldi, kui lõpeks obstruktsioon. Paraku polnud siingi edasiliikumist, sest võimalik lahendus polnud valitsusega kooskõlastatud.

Niisiis peaks valitsus praegu sammu tagasi astuma, et riigikogu saaks üldse edasi minna. Kivimägi ütles veel sedagi, et eraldi võiks iga opositsioonierakonnaga ühise keele leida, aga ühise lahenduse saavutamiseks on EKRE-l, Keskerakonnal ja Isamaal väga erinevad lähtekohad.

Valitsuskriisi Eestis veel ei ole, aga keskmise jämedusega poliitiline kriis on riigikogus küll olemas. Praegu paistab nii, et riigikogu juhatus on valmistunud halvimaks, sest Hussar kutsus kokku täiendava istungi reedeks, mis algab kõige varem kell 15 ja kestab kuni päevakorra ammendumiseni, aga kõige hiljem laupäeval kella 21ni. Vägikaikavedu ei saa kesta lõputult, aga kui kokkuleppele ei jõuta, siis jätkub see veel mõnda aega, kuni nõrgemate närvidega pool alla annab.

Läinud nädalal küsisime juhtkirjas, kas tõesti pole mõnda suhkrutükki, mis halbade uudiste pipraterad natuke magusamaks teeks. Peaaegu oleks jäänudki tühjade pihkudega, aga siis jäi näppu sõnum, mis peaks siluma murekortsud inimestel, kel on kas lähemas või kaugemas tulevikus vaja müüa mõnda vanema põlvkonna maja. See asi puudutab kindlasti ka majaomanikke Võru linnas ja Võrumaal, samuti üle Eesti.

Nimelt langetas riigikogus hiljuti ühes kohtuvaidluses vana maja varjatud puuduste üle otsuse, millega tõmmati alla sellistelt majadelt eeldatavat kvaliteeti. Nüüd võib vana maja ostja eeldada vanade majade keskmist kvaliteeditaset nende ehitamisajast. Vana maja ei peagi vastama tänapäevaste majade standardile – see on pretsedenti loova otssuse iva.

Tõsi, ei kujutagi ette, kuidas keegi võiks tahta, et 50-70 või enam aastat tagasi püsti pandud eluase saaks vastata tänapäeva nõuetele. See meenutab juba juttu, kuidas igivana maja ostja küsis pingil istuvalt vanamehelt naljatades ega seal ei ole kummitusi. Too vaatas ostjat kummalise pilguga ja vastas: „Elan siin juba 300 aastat, aga ühtegi pole kohanud.“

Riigikohtu otsus ei tähenda, nagu peaks vana maja ostja igal juhul riskima ebameeldivate üllatustega. Vastupidi. Vanad ja auväärsed, kuid nüüdseks väsinud majad ehitati omal ajal põlvkondade eluasemeks. Tarbepuit langetati, kuivatati ja töödeldi kõigi reeglite kohaselt ning ehitajadki olid siis teisest materjalist. Nii et sageli on vanal majal sees kõva süda ja seinteks kõlisevad palgid, mida nüüd naljalt ei saa.

Riigikohtu juhis näebki nüüd ette hinnata vanu maju vanade majadena. Kui midagi on tavapärasest halvem, siis need puudused peaksid kajastuma müügilepingus. Müüa võib väga kehvas seisus maju, kuid ostjale peab see teada olema ja lepingus fikseeritud. Täiesti asjakohane on lepingule lisada fotosid.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees Urmas Volens leidis, et nii olulise tehingu nagu majaostu puhul on oluline teada, kas on lärmakaid naabreid, kuskilt kostab müra või on muid asjaolusid, mis võivad mõjutada elukeskkonda. Kohtupraktikas olevat olnud olukordi, kus lärmakate naabrite avaldamata jätmist on peetud lepingu rikkumiseks.

Siiski on kõige olulisem vana maja otsuse puhul pretsedendi loomine. Kuigi riigikohtu otsustel pole väljaspool konkreetset kohtuasja otsest siduvust, on need üldiselt juhisteks, millest alamate astmete kohtud lähtuvad.