Noorte unistused on viimase kümne aastaga muutunud. Kui veel kümnendi eest seostus edu eneseületuse, pideva treeningu või pühendumisega, siis nüüdseks kõlab üha sagedamini unistus lihtsalt „rikkaks saada”. Mitte saada millekski heaks, vaid saada midagi, eelkõige raha, kuulsust, nähtavust. See muutus ei ole juhuslik, vaid on osa laiemast ühiskondlikust arengust, kus kiirus ja nähtav edu on saanud sisulise saavutuse aseaineks.
Toona unistati tippsportlaseks saamisest, mis eeldas aastaid tööd, distsipliini ja loobumisi. Unistati heast haridusest, mille vilju nägi pigem kümne kui ühe aastaga. Taheti oma ettevõtet, mitte lihtsalt selleks, et olla ettevõtja, vaid selleks, et midagi luua. Nüüd on soov saada „miljonäriks enne kolmekümnendat eluaastat” pigem norm kui erand, aga tihti ei osata või ei taheta selgitadagi, mis täpsemalt selle vara loomiseni viiks.
Oleme jõudnud ajastusse, kus tulemus on muutunud olulisemaks kui teekond. Noored näevad ainult elustiili, mitte pingutust selle saavutamiseks. Digiplatvormid loovad illusiooni, et kõik on võimalik kiiresti, ilma riskide ja eksimusteta. Paratamatult kandub see üle ka väärtustesse, sest kui edu näib tulevat tasuta, siis pole põhjustki pingutada.
Kas see on ka põhjus, miks jõuludest on saanud külluse, mitte sooja tunde püha? Kui varem loodi jõulumaagia läbi aja, tähelepanu ja koosolemise, siis nüüd väljendub see mujal. Lastele lubatakse „kõike”, sest nii toimivat armastus.
Õnneks on meil siiski ka noori, kes suudavad säilitada idealismi. Alles hiljuti pälvisid mõned neist presidendilt tunnustuse lennukate ideede ja päriselt toimivate algatuste eest. Nad näevad vaeva, koguvad teadmisi, riskivad. Nad teavad, et edu ei ole juhus. Küsimus on, kas nende lugu saab eeskujuks või jääb pelgaks fassaadiks ja hetkeks prožektorivalguses.
Kui aus olla, pole valesti läinud üks asi, vaid paljud väiksed killud. Kooliharidus väärtustab teadmisi, mitte teekonna ilu. Vanemad annavad lastele kõike, mida neil endil kunagi ei olnud. Meedia räägib edust, mitte pingutusest. Reklaamid kinnitavad, et õnn on ostetav. Lõpuks tekibki põlvkond, kes usub, et edu tuleb kui kingitus, mitte kui otsus ja töö.
