Pikemal auto- või bussisõidul märkab tähelepanelik vaatleja paikkonniti tekkinud öökülmakahjustusi. Kuigi osa kultuure suudavad taastuda, tähendab see hilisemat valmimist ja paljud külmaohvrid ei julge praegu pakkudagi, milliseks võivad kujuneda saagid. Ent kuiv ja tõsiste öökülmadega kevad on pool häda.

Teine pool puudutab tööjõudu ja kappavaid hindu. Kõigepealt töökäed. Eesti inimene maasikapõllule naljalt ei tule. Ent Ukraina töölisedki on hakanud rohkem valima – seda on kinnitanud nii mõnedki marjakasvatajad, kes on sunnitud kasutama võõrtööjõu abi. Tööjõu probleemi teine pool on Eesti süsteemi paindumatus. Selleks, et kas või ukrainlasi tööle möllida, peaks juba talvel kõik paberid korda ajama. Kuid kes on see hiromant, et siis öelda, milliseks kujuneb tööjõuvajadus. Maasikakasvatajad teavad, et saagi kohta võib midagi oletada alles siis, kui maasikas juba õitseb. Siis on aega veel nibin-nabin neli nädalat ja selle perioodi jooksul oleks õige hankida tööjõudu.

Eesti maasikas on kenasti turul. Võrus oli hind äsja 17 eurot kilo, Pärnust võis nädalavahetusel osta 12-15 euroga. Üleriigilise uudisekünnise ületas Eesti varajane kartul – üheksa eurot kilogramm. Samas suurusjärgus on kodumaise tomati hind. Ühed ütlevad, et turul on kõik hirmus kallis, teised ostavad või sutsukaupa, et kodumaisest toodangust õige mekk suhu saada. Turul kõndides tikub vägisi pähe mõte, et maatootjad on unustanud ühistegevuse. Miks peaks igaüks ise turuleti taga kundesid ootama, kui võiks arendada ühistulist tegevust ja müüja pundi peale kaubelda.

Kõigi nende jõupingutuste juures, mida väiketootjad teevad, võtab meele mustaks valitsuse suhtumine. Põhimõte „uju või upu“ võib valitsejatele olla mugav, aga teeb elu raskeks omamaisel tootjal, kui ta kõige enam toetust vajaks. Mille kasvatus meil kõige varem pillid kotti paneb, ei tahaks ennustama hakata. Võibolla on see töömahukas ja ilmakapriisidele tundlik maasikakasvatus. Võibolla kurgipõllunudus või tomatimajandus, mis sageli on kasvuhoonepõhine.

Oluline komponent on palk. Läinud nädalal saavutasid ametiühingud, tööandjad ja valitsus kokkuleppe, et nelja aastaga tõuseb miinimumpalk 50 protsendini keskmisest palgast. Põllumajanduses ja loomakasvatuses võib kõrgema palga kohustus hinge kinni tõmmata. Mitte sellepärast, et tööandja ei tahaks rohkem maksta, aga pole, millest rohkem maksta, sest toodangut peetakse juba niigi kalliks.

Nii tahakski küsida, milline on Eesti põllumajanduspoliitika, aga vastust ei tea vist tuulgi.

Hiljuti ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni saadik Kert Kingo, et ajakirjandus pole esmatarbe-, vaid luksuskaup ja seetõttu pole käibemaksu erisus ajakirjandusele õigustatud.

Valitsuse plaan tõsta ajakirjanduse käibemaks peaaegu kahekordseks tähendab ju ligi sajaprotsendilist maksutõusu. Ei ole lihtsalt nii, et oli viis protsenti ja hakkab olema üheksa, no mis see väike tõus siis teeb. Ekspress Grupi arvestuste kohaselt teeb väike tõus järgmist: ajakirjandussektorile tekib kolm-neli miljonit eurot lisakulu ja kaob umbes sada ajakirjaniku kohta. Tõsi, kui peaks minema koondamiseks, tasuks kõigepealt kriitiliselt üle vaadata meediamajade tugiteenused. On palju peente nimedega ameteid, mille pidajaid ei oska lehetööga kuidagi seostada.  

Üks uudis oligi pealkirjastatud nii: „Koalitsioon kaalub hotellide käibemaksutõusu vähendamist meedia arvelt.“ Hotellid saavad ööbimise, konverentsi- ja muude teenuste hinda ise määrata. Trükiajakirjanduse võimalused piirduvad vaid tellimuste, kuulutuste ja reklaami hinnakirjadega, kus on ammu tunda tarbija hinnatundlikkust. Suuremad hinnatõusud, kummalisel kombel, ei sõltugi väga lehe omanikest. Trükikoda küsib hinda trükkimise eest, paberimüüja koorib paberi eest, Omniva virutab hinnakirve kojukandega ja elektrimonopol vilgutab tuledega.  Kui hotellid võivad veel loota välismaalastele, tööasjus ööbijatele ja üritustel osalejatele, siis ajakirjanduse klientuur on meie oma inimesed. Iga väiksemgi hinnatõus annab kohe valusalt tunda.

Ajakirjanduses kallines hiljuti trükkimine, paber, kojukanne, elektrist rääkimata. Kui kukuvad väljaande tulud, pole võimalik investeerida tehnilisse arengusse ega ajakirjanikesse. Tulemuseks on kehvem lehesisu.

Riigikogu rahanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Annely Akkermanni kommentaar kõlas küll nii, nagu oleks ajakirjanduse käibemaksu määra tõstmine juba otsustatud.

Õigupoolest on siin kaks võimalust. Käibemaksu tõstmise korral võiks alandada endisele tasemele kojukandetariifid, mida aasta lõpus tõsteti, sest tegemist on riigi omanduses oleva postifirmaga.

Teiseks, kui Euroopa Liit muutis detsembris 2021 käibemaksu direktiivi, mis lubab ajakirjandusele kehtestada null maksumäära, siis selle ettepanekuga võiksidki välja tulla nii meediamajad kui veel alles olevad ja hinges püsivad meediagruppidele mitte kuuluvad väljaanded.