ARVAMUS

Eesti tervishoiusüsteem on jõudnud kriitilisse punkti. Tervisekassa rahakott on auke täis, sest kulud ületavad tulusid ja üha rohkem kõlab sõna „eralahendus” kui võimalik päästerõngas. Kuid mis saab siis tavalisest inimesest, kes vajab arstiabi, mitte erakliiniku mugavust? Foto on illustratiivne FOTO: Aigar Nagel AI

Viimastel kuudel on debatt visiiditasu tõusu, erakindlustuse leviku ja solidaarse tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse üle üha valjemaks muutunud. Näiteks 20eurone visiiditasu ei pruugi olla viimase piiri märk, vaid esimene samm tasulise tervishoiu poole. Paljude jaoks on see juba praegu rahaline tõke ning kui pere eelarves tuleb valida, kas maksta elektriarvet või minna eriarsti juurde, siis on midagi süsteemselt valesti.

Probleem ei pidavat olema ainult rahas, vaid ka süsteemis endas. Kui 60–80 protsenti tervishoiukuludest moodustab tööjõukulu, siis kust veel kokku hoida? Kas lahendus on tõesti vähemate arstide või madalama palgaga meditsiinitöötajate suunas liikumine? Või seisneb võti hoopis süsteemi ümberkujundamises?

Koalitsiooniläbirääkimistel on jõutud järeldusele, et eraraha tuleb kaasata. Kuid küsimus on, kuidas seda teha. Kui hakata soodustama erakindlustust ja samal ajal vähendada panust solidaarse süsteemi toimimisse, tekib oht, et need, kel vähem, jäävad veelgi rohkem ukse taha. Tervishoid ei tohi muutuda luksusteenuseks.

Erakliinikute kaasamine võib olla mõistlik, kui nad pakuvad teenuseid, mida riiklik süsteem ei suuda katta. Kuid teenuse hind peab jääma võrdseks olenemata sellest, kas teenuse osutajaks on erafirma või regionaalhaigla. Samas tuleb tunnistada, et erakindlustus võib kiiresti viia tervishoiupersonali „üleostmiseni”, mille tagajärjeks on veelgi pikemad järjekorrad riiklikus süsteemis.

Nii ei olegi küsimus ainult rahas, vaid väärtustes. Kas me tahame tervishoidu, mis on kõigile võrdselt kättesaadav või liigume tasapisi mudeli poole, kus „õigeaegne abi” on vaid neile, kel rohkem?

Tervishoid ei ole koht, kus saab lõputult kärpida või loota, et turg kõik ära lahendab. Kui riik ei tee selgeid valikuid, siis võime seista varsti silmitsi olukorraga, kus ravi kättesaadavus sõltub rahakoti paksusest.

Kui 1. septembrist algab kool kell 9, siis on neid, kes hüppavad rõõmust lakke, kuid ka neid, kes kiruvad päeva raiskamist. Vanasõna ütleb, et varane lind leiab ikka tera. Kas vanasõnad on vanaks saanud ja ajale jalgu jäänud? Uus aeg ja uued suunad ning kõik iganenu kaotab kehtivuse. Võibolla on see tõsi, ehk tõesti on inimesed, sealhulgas õpilased, ajas nii palju muutunud, et vajavadki teist päevakava. Ehk paarikümne aasta pärast tunneme, kuidas koolipäeva alguse võiks nihutada hoopis kella 10-le ja sealt nõnda edasi. Võib juhtuda, et ajapikku muutub koolis käimine noortele nõnda stressirohkeks, et see tuleb päevakavast hoopis maha kriipsutada.

Nüüdseks on kätte jõudnud aeg, mil see „unistus” on teoks saamas. Kuigi paljud õpilased tervitaksid seda muudatust rõõmuga, tekib küsimus, kas hilisem algus teeb koolipäeva tõepoolest paremaks või tähendab see lihtsalt pikemaid päevi ja keerulisemat logistikat.

Uuringud toetavad haridusministeeriumi seisukohta, et hilisem tundide algus parandab noorte vaimset tervist ja õpitulemusi. Noorukite unevajadus on suurem kui täiskasvanutel, kuid bioloogiline rütm ei soosi varajast ärkamist. Kui tundide algus nihkub hilisemaks, saab õpilane paremini välja puhata, mis omakorda parandab keskendumisvõimet ja vähendab ärevust. Osades Eesti koolides on juba praktiseeritud hilisemat tundide algust, näiteks kell 8.30 või 8.45. Väidetavalt on muudatustele saadud positiivne tagasiside.

Kas hilisem algus tähendab aga automaatselt pikemat koolipäeva? Mitte tingimata. Paljud ained on aja jooksul intensiivsemaks muutunud ning päevade ülesehitust saab ümber mõtestada nii, et õppetöö oleks tõhusam, aga mitte tingimata pikem. Samuti on määruses sätestatud paindlikkus ehk koolid võivad hoolekogu otsusel alustada varem, kuid mitte enne kella kaheksat, et tulla vastu kohalikele oludele, näiteks transpordi korraldamisel.

Mitmes Aasia riigis, näiteks Lõuna-Koreas ja Jaapanis algavad koolitunnid juba kell 7 või 7.30. Sealne haridussüsteem rõhub intensiivsusele ja distsipliinile, kuid ka stressitasemed on kõrged. Neilt saame õppida, kui oluline on tasakaal akadeemiliste saavutuste ja noorte heaolu vahel. Varajane algus ei tähenda automaatselt paremaid tulemusi, vaid pigem vastupidi. Teisalt on inimesed erinevad, ja seda juba noores eas. Nii nimetataksegi ju mõnesid hommiku- ning teisi jällegi õht- ja ööinimesteks. Ehk peaks siis kõigi õigusi ja heaolu silmas pidades andma voli hoopiski koolide jagamiseks hommiku- ning öökoolideks? Nii saaks iga noor oma stressitaseme alla tuua, valides endale kõige sobivama õpikeskkonna.

Uuest õppeaastast tuleb koolidel samuti usinasti muru niita, sest vastasel juhul võivad lapsed ministeeriumi väitel joostes komistada ja kukkuda. Muru peab olema mõistliku kõrgusega ka puukide leviku vähendamiseks.

Hiljuti haridus- ja teadusministeeriumis valminud määruse eelnõu järgi vastutab edaspidi koolist kaugel elava lapse transpordi eest omavalitsus ning koolid peavad muu hulgas muru niidetuna hoidma, et õpilased ei kukuks ning puugid ei leviks, kirjutab Postimees. 

Loe veel: Uued nõuded koolidele puudutavad ka koolitransporti ja muru niitmist

Võru vald kinnitas uue vallavanema ja vallavalitsuse

10.12.2025

Uuest aastast kehtivad hüvitistele uued maksuvaba tulu reeglid

09.12.2025

Digielu Eestis: kuidas tehnoloogia muudab meie igapäevaseid harjumusi

08.12.2025

Pühapäeval ei juhtunud ühtegi rasket liiklusõnnetust

08.12.2025

More from this category