Eesti rahvastikupilt on masendav, sest esimest korda sajandi jooksul jääb sündide arv alla 10 000. Kui tänavune trend jätkub, räägime peagi alla 9000 sünnist aastas. 1990. aastatel sündis igal aastal üle 20 000 lapse. See tähendab, et kahe põlvkonna jooksul on sündimus sisuliselt poole võrra vähenenud.
Sellises olukorras kõlab loogiliselt, et kui lapsi sünnib vähem, peab ka sünnitushaiglaid olema vähem. Praegu tegutseb Eestis 12 sünnitusosakonda, kuid vaid neli neist täidavad rahvusvahelise miinimumnõude, milleks on 500 sünnitust aastas.
Kui miinimumi ei täideta, siis on selge, et sünnitusosakond peab kinni minema. Kas seda saab hinnata arvu järgi? Justkui kauplus, mis ei teeni tulu, peab uksed sulgema? Kui sünnitusabi liigub kodulinnast või maakonnast kümnete või sadade kilomeetrite kaugusele, muutub lapse saamine perede jaoks keerulisemaks ja hirmutavamaks. Sünnitust ei kavandata Exceli tabeli järgi, see on igaühe elumuutev kogemus, mille puhul turvatunne ja kättesaadavus on sama olulised kui meditsiiniline pädevus. Kui see turvatunne kaob, võivad mõned pered otsustada sünnitust edasi lükata või sellest sootuks loobuda.
Nii tekib nõiaring: vähenenud sündide tõttu suletakse sünnitusosakondi, kuid kaugem ja kättesaamatum teenus vähendab sündimust veelgi. Augustis sündis juba ligi 100 last vähem kui mullu samal ajal. Kas oleme valmis tunnistama, et teenuse kättesaadavus võib olla selle languse üks vaikseid, kuid olulisi põhjusi?
Muidugi vajab sünnitusabi kvaliteeti ja pädevust, mida väikestes haiglates on raske tagada. Aga kvaliteedi kõrval tuleb riigil mõelda ka sellele, kuidas mitte pärssida sündimust veelgi. Teisalt mõtleme paratamatult sündimuse langusega käsikäes sünnitusmajadest kaugemale. Kui ei sünni piisavalt lapsi, siis pole tarvis ka nii palju lasteaedu ja koole. Teisest vaatenurgast aga on olukord veelgi hapum, sest kui noorte järelkasv on kidur, kes aitab ülal hoida eakat inimkonda, keda on hulgim. Siit tekib justkui aegumatu küsimus: mida teha, kui mitte midagi ei olegi teha?
