Mullu oli paljudele pensioniraha kogujatele väga hea aasta. Aktsiaturgude kiire tõusu mõjul kasvas nende rahatagavara väärtus olenevalt fondist kohati isegi üle 30 protsendi. Kuigi aktsiaturud võivad selle aasta kokkuvõttes näidata tagasihoidlikumat tulemust, siis igal juhul on nooremate pensionikogujate jaoks ülioluline saada pika kogumisperioodi jooksul osa mullusega sarnastest kiire tõusu aastatest.

Paraku ei olnud osal pensionikogujatel võimalik tehtud valikute tõttu seda tõusu maksimaalselt ära kasutada. Selle suurimaks põhjuseks on siiani pensionikogumisega kaasas käiv probleem, et märkimisväärne osa inimesi kogub II samba pensionit fondis, mis praktilise investeerimisloogika ja parima võimaliku tulemuse ootuses ei ole õige. On palju neid, kellel on pensionini aastaid, aga ollakse kas liiga konservatiivsesse fondi jäänud või selle valinud. Loomulikult on ka neid, kes on teinud vastupidise valiku.

Õigel ajal õiges fondis

Swedbanki klientide seas on samuti inimesi, kes koguvad oma vanuse kohta ülemäära riskantses või liiga konservatiivses fondis. Selle tagajärjel võivad nad vahetult enne pensioniraha kasutusele võtmist aktsiaturgude ajutise languse tõttu osa kogutust kaotada või vastupidi, pensionile minnes ei pruugi kogutud summa vastata ootustele ega anda soovitud pensionilisa.

Miks see nii on? Sellel võib olla mitu põhjust. Näiteks oli varem seadus selline, et neile, kel oli kogumispensioniga liitumine kohustuslik, aga kes ise endale fondi ei valinud, loosis riik fondi konservatiivsete fondide seast. Konservatiivsed fondid on aga mõeldud raha väärtuse hoidmiseks, mitte kasvatamiseks. Konservatiivsesse fondi tasub osakud suunata maksimaalselt paar aastat enne pensionile jäämist. Teine põhjus võib olla selles, et lubatud maksimaalne aktsiate osakaal fondides on aja jooksul muutunud. Algselt oli see 50 protsenti, siis tõsteti 2010. aastal 75 protsendile ja 2019. aastal 100 protsendile. Kes valis aastate eest liitudes suurima aktsiaosakaaluga fondi, kuid seaduse muutumise ja uute fondide lisandumise järel pole fondi vahetanud, võibki koguda fondis, mis ei vasta ta vanusele. Kolmandaks põhjuseks võib olla ka inimese enda kiirustades tehtud valik või vanusele mittevastav fondivalik.

Kuigi kõik pangad on näinud aastaid vaeva, et pensionikogujad langetakse teadlikumaid otsuseid ja valiksid neile sobivamad fondid, ei ole see andnud piisavalt kiireid tulemusi. Ja isegi kui noorem inimene liigub suurema aktsiaosakaaluga fondidesse, tuleb tal fondi sellest suurima võimaliku kasu teenimiseks veel vähemalt kaks korda enne pensionile jäämist vahetada. Paraku ei ole investeerimise kuldreegel – mida pikem periood, seda suurem aktsiate osakaal – veel sama sisseharjunud komme pensioniks valmistumisel kui enne autosõitu turvavöö pealepanek.

Pensionikogumine võikski paljuski välja näha nagu tänapäevane autosõit. Automaatkäigukasti ja juhiabidega varustatud autoga sõites võime arvestada, et kiirendus on sujuv ning sõiduk on valmis vajaduse korra ise pidurdama. Tänu sellele on sõit mugav ja jõuame turvaliselt sihtkohta. Meie ootused pensionikogumisele on üsna sarnased. Meil on vaja, et pensionifond tooks võimalikult parimat tulemust ehk hoiaks õigel ajal automaatselt gaasi peal, ning kogutud vara säilitaks pensionile mineku eel väärtust ehk fond aitaks õigel ajal hoo maha pidurdada.

Seega peaks ka pensionikogumine muutuma sarnaselt juhtimisabidega varustatud autoga sõitmisele rohkem automaatseks, säilitades samal ajal lihtsuse ja kõik võimalused juhtimine ise üle võtta. Kui iga autosõidu eesmärk on turvaliselt kohale jõuda, siis pensionikogumisel täidaks assisteeritud juhtimine pensionieaks suurima võimaliku kogutud summa sihti.

Juba töötav lahendus

Maailmapank on pensionikogumise riskitaseme automaatseks juhtimiseks juba mõnda aega soovitanud kasutusele võtta elutsüklifonde. Nagu nimetus ütleb, võetakse taolistes fondides aktsiate osakaalu ja sellega seotud riskitaseme aluseks inimeste vanus ning muudetakse fondide varaklasside osakaalu elutsüklist lähtudes automaatselt. Mida noorem on inimene, seda suurem on aktsiate osakaal, ning mida lähemale jõuab ta pensionieale, seda väiksemaks aktsiate osakaal muutub. Ühtlasi pole sellises fondis pensionit koguval inimesel tarvis fondi vahetada ning kaob ka oht, et ta on vanusele mittesobivas fondis.

Elutsüklifondid on olnud arutluse all paljudes riikides. Näiteks Leedus diskuteeriti sellise võimaluse üle juba 2010. aastal ning elutsüklifondid muutusid seal 2019. aastal suisa kohustuslikuks. Samamoodi on alates 2018. aastast sarnased fondid lihtsuse tõttu väga hästi vastu võetud Lätis ja ka Eestis, kus üle 33 000 aastatel 1990–1999 sündinud inimesel oli võimalus mullu osa saada eelmise aasta kõige kiiremast II pensionisamba väärtuse kasvust. Tänavu mais avanes selline võimalus ka 1960-ndatel, 1970-ndatel ja 1980-ndatel sündinutele.

Suuremale osale pensionifondi kogujatest on elutsüklifondid parim lahendus kogu eluks, sest neil pole kohustust pärast fondi valimist olla ise aktiivselt kursis valitud fondi riskitasemega. Need, kes soovivad aga võtta vähem või rohkem riske, saavad valida nende sünniaastale kohandatud fondidest konservatiivsema või agressiivsema fondi. Iseteadlikud investeerimishuvilised võivad jätkuvalt kanda osa oma II sambast pensioni investeerimiskontole ja juhtida ise aktiivselt oma pensioniraha.

Olgu valikud millised tahes, peaks iga pensionikoguja jälgima, et tema II sambasse kogunev raha oleks parimat võimalikku tootlust arvestades investeeritud. Igakuine II samba makse on palgast vaid väike osa, kuid aastate jooksul pidevalt ja oma eale vastava riskitasemega fondis kogudes annab see märgatava tagavara.

On selge, et erinevatel etappidel võib eestimaalase elu keskmisest keerulisemaks kujuneda ning vajatakse kõrvalist abi, et taas rajale tüürida. Viimasel ajal käiks justkui võistlus ja võidujooks selle üle, kellel siis lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige raskem ning kes vajab suurimat abi ja toetust? Teisalt unustatakse sageli ära, et abi, mida rajalt eksinutele pakutakse, tuleb suuresti rajalpüsijate rahakotist. Kuidas aga mõõta abivajaduse limiiti? On selge, et ajutiselt töö kaotanud või erinevatel tervislikel põhjustel töövõime vähenemise all kannatav või töövõime sootuks kaotanud inimene vajab tuge. Teisalt on tarvis adekvaatset hindajat, kes ütleb, mil määral abi saamine on õigustatud ja mil määral on abitus hoopiski õpitud.

Seda, et lapsed on ühiskonna alustala tunnistavad ilmselt peaaegu kõik. Nii on kõige suurema surve all lastetoetused ning õpetajate palgad. Õpetajad, kes peaksid justkui ühest küljest vastutama selle eest, et need niinimetatud alustalad saaks tugevast terasest, on kindlalt seda meelt, et kasvatamine jäägu ikka koduseinte vahele. Sajaprotsendiliselt valeks ei saa lugeda paraku kumbagi väidet. Nii nagu on ka keeruline kui mitte sootuks võimatu leida valemit, millega põhjendada lastetoetuste kasutamise valdkondi. On selge, et lastel, kes endiga veel päris ise toime tulla ei oska ega saa ja ei peagi, peaks olemas olema elementaarne. Kaetud peaksid olema põhilised vajadused ja elu lisaks sellele elamisväärne. Nii osatakse ka enda perele tulevikus väärt vundamenti luua. Olemata ise kogenud korrektseid eluviise ja põhimõtteid on üsna keeruline neid luua. Küll aga kipub lastetoetus, mille suurenemist tulihingeliselt nõutakse, jõudma valede hüvede katteks.

On asju ja olukordi, mida paraku ei ole võimalik kontrollida. Nii ei ole võimalik ühelgi ametnikul teada, mida üks või teine vanem lastele suunatud toetuse eest soetab. Õigeid ja valesid vastuseid siin ühtselt paraku polegi. Juhul kui vajaka on kõigest, siis ei saa lõpuni pahaks panna kui lastetoetuse eest köetakse soojaks tuba ning tuuakse tervele perele toit lauale ning selle võrra tõmmatakse kokku teiste, ehk küll vähem oluliste, kuid siiski lastele vajalike kulutuste arvelt.

Nii on raske kõigil. Ühtviisi, kuid erinevalt. On keeruline toetuse nurujatel, on keeruline nende määrajatel ja ka neil, kes hakkamasaamatutele makstava toetuse higi ja pisaratega peavad ajast aega välja teenima.