Eesti nädal on pakkunud haruldast segu sellest, mis tähendab elada väikeriigis. Meie avalik ruum kõikus korraga kolme telje peal: faktid ei pidanud, taevas ei olnud päriselt turvaline ja poliitikud püüdsid naabritega ühiselt enesekindlust taastada.
Statistikaameti eksimus keskmise palga arvutamisel ei ole pelgalt „andmetehniline viga“. See puudutas kümneid tuhandeid inimesi, kes loevad uudiseid ja teevad nende põhjal järeldusi oma elu ja töö kohta. Kui kõige ametlikumad numbrid korraks murenema hakkavad, mureneb ka usk, et riigiaparaat teab, mida ta teeb. See on ohtlikum kui mõni üleliigne null või koma edastatud andmetes.
Vahetult enne maandus Lõuna-Eestis hoopis ohtlikum meeldetuletus. Droon, mis kuulus võõra sõja relvastusse, kukkus meie maale ja jättis järele killud ning suure augu, mis pani küsima: Kui kaitstud on meie väikeriigi taevas või kas üldse? Vastus ei tohi piirduda tehniliste seletustega radarite ulatusest. Vastus peab olema poliitiline otsus, et meie inimesed võivad usaldada oma riiki ka siis, kui kuskil mujal rauda lendab. Tsiviilisiku põllulapile sadanud kolakas ei viinud endaga kaasa õnneks inimelusid, kuid pani mitmed meist mõtlema, kui kindel on meie taevas? Kui kindel on meie maja katus? Ning kuhu võiks varjuda kui asi päriselt jamaks kisub? Kas meil on üldse kuhu peitu pugeda?
Samal hetkel olid Eestimaal koos Eesti ja Läti valitsused, arutamas koostööd nii Tartus kui ka Võrumaal. See kokkusattumus oli kõnekas, sest kui oma sisemised süsteemid annavad märku haavatavusest, siis liitlastega koos seismine muutub veelgi olulisemaks. Ühiselt välja öeldud sõnum „meil on teineteist vaja“ on sama tähtis kui iga uus radar või uuendatud statistikamudel.
Eesti inimesed on harjunud raskuste ees sirge seljaga seisma. Kuid riik ei tohi eeldada, et rahva kannatlik usaldus on lõputu. Seda tuleb iga päev teenida täpse info, kindla kaitse ja liitlaste koostööga. Kui faktid kõiguvad ja taevast kukub rauda, on usaldus meie ainus tõeline kaitsekilp.
