Iga aasta maikuu teisel pühapäeval on emadepäev. See on päev, mida mingis eas on võimalus vähemal või rohkemal määral tähistada paljudel. Kord ollakse kellegi laps ning õnne korral ollakse kunagi ka kellegi ema, vanaema, vanavanaema... Emadepäev ei ole läbi aja olnud ühtviisi samasugune püha. Nii nagu kõik, on muutunud ka see tähtpäev. Maailmas tähistati emadepäeva esimest korda 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides. Päeva tähistamise idee pakuti välja aga juba palju varem, 1872. aastal.

Nii nagu nii mõnegi teise püha puhul on ka emadepäev Eestimaale jõudnud natukene hiljem kui see mujal esmakordselt loodi. Ka siis on olnud nii tähtsa päeva tähistamine võrdlemisi lünklik. Esmakordselt sai emadepäev Eestis tähistatud 1922. aastal, kuid üle-Eestiliselt tähistati antud tähtpäeva alles 1923. aastal ja hoopiski juunikuus. Populaarsust jõudis emadepäev koguda kuni 1940. aastani, mil ahel mõneks ajaks katkes, et naasta 1988. aastal.

Milline on aga parim viis emadepäeva tähistamiseks? Seda teab igüaks ise. Paraku on ka selles osas aeg ette loonud erinevad normid, mille järgimine tundub ühelt poolt jabur, teisalt vabatahtlik ning samas hoopiski sunniviisiline. Väikese lapsena on keeruline mõista emadepäeva kuupäevalisust ja selle päeva olulisust. Siis oleneb antud tähtpäeva tähistamise meelespidamine ning viis pigem kõrvalseisvatest täiskasvanutest. Lapse jaoks on aga esmalt iga päev siiralt emadepäev. Tegutsetakse emotsiooni ajel ja kui leitakse lilleõis või kena kivi, siis antakse kink üle oma emale. Sealjuures ei hoolita ei ilmast, kuupäevast, kuust ega millestki muust.

Täiskasvanud inimesed tunnevad sageli survet, nii nagu jõulude ajal. Emadepäeva tähistamine ei saa tulla enam loomulikult ja igapäevaselt, kuid justkui peab olema kohustus ühel päeval aastas. Täiskasvanutele kahjuks laste siiraid emotsioone igal päeval ei jagu. Selleks ongi tarvis kirja panna tähtpäevad, mis tuletavad meelde, millal oleks olenemata emotsioonidest paslik teha ühele või teisele enda jaoks olulisele inimesele kingitus. Jah, just kingitus, sest iga püha juurde on aja möödudes suudetud kinnitada emotsioon, mille parimaks väljendusviiskiks loetakse millegi kinkimist. Kingitakse aga enamasti midagi hoopis hinnalisemat kui lapsepõlves olenemata kuupäevast nopitud lilleõis või kivi, kuid paraku osutub see hoopiski millekski palju väärtusetumaks.

Inimene ei ole masin. Inimestel on mured ja rõõmud. On kehvemad ja paremad päevad. Inimesed jäävad haigeks, vajavad puhkust ning teinekord ka tegudele kaasaelamist või lohutust. Töötav inimene vajab tunnustust ja palka ning kolleegide heakskiitu. Vajab ka seatud ning saavutatud eesmärke. Eeltoodut on tarvis selleks, et kasutada inimressurssi tulemuste saamiseks.

Paraku ihatakse aina rohkem protsessi ja panuse asemel hoopiski tulemust. Tulemusi soovitakse päevapealt, võimalikult minimaalsete kulutuste ning võimalikult madala energiakuluga. Veel aastaid tagasi kõlas naljana, kuidas masinad võtavad üle inimeste teod ja tööd. Praegu on nii paljud ametid juba masinatele üle antud, et seda isegi ei märgata. See on uus normaalsus ja keegi ei mõtle tagasi ammustele aegadele, kui üht või teist asja tegi füüsiliselt inimene. Selmet seisab kasutaja vastas nüüd masin, mis ajab asju säästlikumalt, vahel küll vajab korrapärast remonti või puruneb ka harva erakorrapäraselt, kuid kõik see on kergesti parandatav. Masinad ei võta iial haiguslehte ega avalda soovi minna töö ajast arsti juurde või lähedase pulmapeole. Kuigi vahel juhtub, et ka masinad purunevad ootamatult ning kõige kehvemal ajahetkel, mil teenust vajatakse, siiski on see pisiasi. Parandamise saab organiseerida operatiivselt ja enamasti kiiresti.

Tõsi, masinate parandajaks ja tööshoidmise viimaseks lüliks on praegu veel inimene. Asendamatu inimene. Inimese asendamatust aga sedapuhku teadvustatakse aina vähem. Kõik toimiks justkui kellavärk ka inimeseta seal kaugel ahela lõpus. Millal aga kaob ahelast viimane inimressurss ja kas selleks ollakse juba valmis või saadakse üldse kunagi valmis? Sellele on praegu keeruline vastata.

Paljudki masinatega asendatud valdkonnad praegu enam suures mahus inimressurssi ei vaja. Kas ka selle süüks võib lugeda aina süveneva töötahte vähenemise? Või on masinate pealetung vastupidi tingitud just inimeste vähesest töötahtest ja liigsest nõudlikkusest? Praegu otsitakse tasakaalu masinate ja inimeste vahel. On selge, et laenutuskapid ei suuda lõpuni asendada siirast teretamist ja abivalmis teenindaja käsi, kuid teisalt tagavad operatiivsema, kiirema ja töökindlama lahenduse mitmegi teenuse või toote vahendamiseks.