Veebruari keskpaik on tänavu kujunenud erakordselt tihedaks pühadeajaks. 14. veebruari sõbrapäev, 17. veebruari vastlapäev ning peagi saabuv 24. veebruari vabariigi aastapäev on koondunud ühte lühikesse ajavahemikku viisil, mis paneb küsima: kui sageli see üldse juhtub? Ja kas see on pigem õnnistus või väsitav maraton?
14. veebruaril tähistatud sõbrapäev ehk Valentine’s Day langes tänavu laupäevale. See tähendas, et päev ei piirdunud kontorilauale poetatud šokolaaditahvliga, vaid muutus tõeliseks nädalavahetuse sündmuseks. Restoranid olid broneeringutest tulvil, spaad ja kinod nautisid tavapärasest suuremat huvi ning kaubanduskeskustes otsiti kingitusi ja maiustusi. Inimesed janunesid elamuste, pidulike õhtusöökide ja väikese sära järele keset talve.
Ent nädalavahetusel peetud sõbrapäev tõi peale päikese ka varjud, sest kui püha langeb tööpäevale, liiguvad lilled kolleegilt kolleegile, sõbralt sõbrale ning lillepoodide käive kasvab just tänu kontorikultuurile. Seekord jäi see laine tulemata. Töökaaslastele ju laupäeval lilli ei viida ning nii mõnigi lillemüüja pidi leppima tagasihoidlikuma päevaga, kui esialgu loodeti. Romantika koondus rohkem kodudesse ja õhtusöögilaudadesse.
Vaid kolm päeva hiljem saabus vastlapäev, mis on erinevalt sõbrapäevast liikuv püha, mille kuupäev sõltub kirikukalendrist. Tänavu 17. veebruaril kinkis talv meile selleks päevaks ideaalse lavakujunduse, sest lund jagus ning ilm oli selge ja kutsuv. Vastlad on oma olemuselt vanarahva püha, kus pikk liug pidi tooma pika lina ja hea saagi. Erinevalt sõbrapäeva kommertslikust hõngust viib vastlapäev inimesed õue, kelgumäele ja kogukonna keskele. Kui sageli juhtub, et vastlapäev satub ajale, mil lund on tõesti küllaga? Viimaste aastate heitlikud talved on selle pigem erandiks muutnud. Seda enam oli põhjust rõõmustada.
Nüüd seisab ukse ees 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev. See ei ole meelelahutuspüha, vaid riiklikult ja ajalooliselt kaalukas päev, mis meenutab 1918. aasta sündmusi. See on hetk, mil heisatakse lipud, peetakse kõnesid ja mõeldakse riigi, vabaduse ja vastutuse peale. Meeleolu muutub pidulikuks ja mõtlikuks, hoopis teistsuguseks kui romantilisel õhtusöögil või lustakal kelgumäel.
Ühest küljest võib nii tihe ajagraafik koormata rahakotti ja kalendrit. Teisest küljest pakub see võimalust kogeda peaaegu ühe nädala jooksul meie elu eri tahke: globaalset tarbimiskultuuri, rahvapärimust ja riiklikku eneseteadvust.
