Inimeste kirjeldamiseks on ammu kasutatud lauset „Ise ei taha, aga teistele ka ei anna”. Peaaegu sama olukord valitseb aina rohkem Ukraina sõjapõgenikega täidetud kodumaal. Siin pakutakse sõja eest pakkusaanutele mitmeid hüvesid, kuid kõigest rohkem ajab kohalikele hirmu nahka olukord tööturul. Nii mõnedki Eesti kohalike ettevõtete omanikud on olnud juba pikka aega küsimuse ees, kuidas lihttööd tehtud saaks ja kuidas sellega ka eelarves püsida. Kuuldavasti on nii mõnigi tööst viilija süüdistanud potentsiaalseid tööandjaid koonerdamises.

Tasu on eestimaalase jaoks pisku, kuid töö kontimurdev ja nii need lihtametid riiulis väljapanekul seisavadki. On neidki, kes peavad sotsiaaltoetusi suuremateks kui mõne tööotsa eest pakutavat ausat tasu miinimumpalga kujul. Sellise vaikiva streigiga on loodetud tööandjaid nurka ajada, kuniks murdutakse ja ollakse nõus töö eest töötaja ettekirjutatud tasu maksma. Tööjõupuuduse käes vaevlev Eesti oli juba seda teed minemas, kui järsku koputasid uksele ukrainlased. Võõralt maalt siia pakkusaanutega minnakse uuele katsele. Suurettevõtjad pakuvad praegu välja juba sadu kui mitte tuhandeid töökohti neile, kes siia piiri tagant saabunud ja kes olevat töötajatena vaguramad ning leplikumad kui eestimaalased.

Ühest küljest on tervitatav, et kohalikud ettevõtted saavad oma kulutused minimaalsena hoida ja samas ka töö korrektselt tehtud. Teisalt on nukker seis kohalike hulgas, kelle taskutes vilistab tuul ja kes isegi ehk sooviks tööd teha, kuid kes oma nõudmisi esitades on jäänud tagaplaanile ja kelles tööandja ei näe enam alternatiivide tekkides mingisugust võimalust.

Olukorras, kus ise ei soovinud, kuid teistele anda ka ei taha, on mitu väljavaadet. Keegi ei soovi madala palga eest töötada maailmas, kus hinnad kauplusesiltidel kasvavad kiiremini, kui silm pilkuda jõuab. Teisalt on töötu staatus riskantne ning toetuste jaoks ei ole igaüks kõlblik ning teisalt pole ka see pisku paradiisielu võimaldav. Kompromiss sellises olukorras on võimatu ja antud seisu peetakse nii tootjatele kui ka teistele ettevõtjatele alles keerdkäikude koridoriks. Niisamuti loetakse paari aasta taguse koroonakevade saabumist alles hakkamasaamise peaprooviks, sest tõeline olelusvõitlus nii töötajate kui ka tööandjate jaoks alles algab.

Nii mõnigi võrumaalane on viimastel päevadel tunnetanud nukrat olukorda, kus toidupoest on käinud üle hirmsam keeristorm, kui oli koroonapandeemia esimese laine saabudes. Praegu aga ei valitse tühjus tualettpaberi osakonnas, vaid tühjaks on ostetud hoopiski teiste kaubagruppide riiulid. Paar aastat tagasi rahustati inimesi, et ei see kaup lõpe ning tagumiku pühkimiseks tarviliku leiab veel ka nädalate, kuude ning ka aastate pärast.

Tänavu on olukord teine. Kriisivarusid kutsutakse täiendama igal sammul, kuid veelgi rohkem kutsutakse üles soetama vajalikku sõjakoldesse saatmiseks. Selge see, et sõjavabas riigis elu ei saa võrralda Ukraina praeguse olukorraga, kuid selge on ka see, et tühjad riiulid kauplustes takistavad endil elada tavapärast elu ning sageli panevad rohkem maksma. Lihtsamad kuivained ja tarbeesemed, nagu näiteks makaronid, tatar, sool, äädikas, tuletikud on muutunud lukskaubaks. Kui varem eelistati soetada soolapakk soodsamate seast, siis nüüd on lettidele turritama jäänud vaid eksklusiivsed mitmekordse hinnaga lukskaubad, mida soetama käsi paraku ei tõuse või palganumber ei võimalda. Kui lihtinimesel on tavalise tatrapaki asemel tarvis soetada midagi väga ökot, suurepärast ja ebamaist, mis maksab tavapärasega võrreldes mitmekordset hinda, siis võib öelda, et nii mõnigi võrumaalane jääb nälga.

On selge, et aitama peab, kuid on ka selge, et ise hätta jäädes ei osata ka ligimest aidata. Kus läheb mõistlikkuse piir? Seda on loomulikult keeruline öelda. Tänapäeva ühiskonnas sageli loodetakse sellele, et kui ühel õhtul kauplust väisates on riiulid tühjavõitu, siis järgmisel päeval kauplust külastades on haigutav tühjus möö- das ning kaubad on taas väljapanekutes ja sortiment lai. Hetkeolukorras ei ole nii mõnelgi võrulasel olnud õnne soetada soola ei eile, täna ega tule seda võimalust ka homme. Kaos on tekkinud kaubagruppides, mis pärit Venemaalt, kuid teisalt on tormijooksu joostud ka kaubale, mida soovitatakse kõikvõimalikes üleskutsetes teele panna sõjakoldes näguripäevi nägevale rahvale. Tasakaalu leidmine on keeruline ning kuigi teleriekraanilt ja raadiost kõlab annetamispalvetele sekka ka manitsust kriisivarude soetamiseks, siis ei pruugi enam olla võimalustki selliseks eeskujulikuks käitumiseks.