Igal suvel kerkib taas päevakorda küsimus: miks noored ei tööta? Vastus pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Jah, noori, kes sooviksid koolivaheajal tööd teha ja oma raha teenida, leidub. Nad on valmis pingutama, õppima ja vastutama. Motivatsioon ei ole kadunud. Ent selgub, et tõeliseks probleemiks ei olegi noorte mugavus või soovimatus töötada, vaid hoopis keeruline ja kurnav bürokraatia, mis muudab tööandjale alaealise palkamise liiga vaevaliseks.
Oleme kuulnud helikopteremadest, kes juba täisealiste võsukestega töövestlustele kaasa ronivad ning topivad end ülemäära täisealise inimese ellu, olles üleliia kaitsvad. Selline olukord on jabur ning kahjulik kõikide osapoolte jaoks. Tänapäeval tundub aga, et alaealisi noori tõkestab helikoptervanema asemel hoopiski helikopterseadus. Eestis kehtivad noorte töötamisele ranged reeglid. Tööandja peab esmalt veenduma, et töö ei oleks alaealisele liiga raske või ohtlik. Seejärel tuleb tööleping saata tööinspektsioonile kinnitamiseks, jälgida töötunde ning küsida vanematelt kirjalik nõusolek. Kõik need nõuded on omamoodi mõistetavad, kuid tekib õigustatud küsimus: kas oleme sellega läinud liiga kaugele?
Tööandjad väldivad tihti noorte palkamist just seetõttu, et kogu protsess on keeruline ja ajamahukas. Lihtsam on palgata täisealine, kelle puhul pole vaja inspektsioonide ja vanemate nõusolekutega vaeva näha. Tulemuseks on see, et isegi motiveeritud ja hakkajad noored jäävad suvel tööta. Asi ei olegi alati selles, et nad ei tahaks töötada, vaid nad ei saa.
Seejuures on oluline mõista, et noorena töötamine ei ole ainult rahateenimise vahend. See on eluline kogemus, vastutuse õppimine, iseseisvuse tunnetamine ning rida CVs. Kui seadused noori selle eest „kaitsevad”, siis kas nad tegelikult hoopis ei helikopterda minema noorte tulevikuvõimalusi ja iseseisvust?
Kelle jaoks need reeglid tegelikult kehtivad ja kelle huve kaitsevad? Noored ei vaja ainult kaitset, nad vajavad ka võimalust. Teinekord see võimalus teeb jalgealuse tuliseks, kuid ka see ei ole alati kehv juhus, sest elu õpetab. Peaasi, et mitte liialt!
