ARVAMUS

JUHTKIRI Sama erinev 28. oktoober

Lindora Laat 2021 FOTO: Aigar Nagel

Kõikide inimeste jaoks algas neljapäev, 28. oktoober ühtviisi, kuid kulges erinevaks. Nii oli neid, kes ärkasid Lindora laadaplatsil ja tegid viimaseid ettevalmistusi kauaoodatud kauplemiseks. Oli ka neid, kes olid suursündmuse külastamist oodanud, sest ei olnud nii kaua ühtki suuremat laata siin kandis enam näinud ega kogeda saanud.

Nii mõnigi laadakülastaja võttis Lindora laata kui teise reaalsusesse minekut. Kaunis ilm, mõnus siblimine värskes õhus, naerul suud, valjuhäälne kauplemine – see kõik viitas koroonaajaeelsele ajale, mida paljud enam ei mäletagi. Laadale mindi küll ostlemise pärast, kuid nii mõnigi mitte ainult võrumaalane, vaid lausa eestimaalane otsis rahvamassist ja kaunist sügispäevast inimlikkust ja midagi tuttavlikku, mis on meeles aastatetagusest perioodist.

Teisel rindel võideldi konkreetsete üleskutsetega laadida oma relvi ja olla valmis avama tuld, kui tarvis on kaitsta inimõigusi. Kolmandas leeris utsitati kõiki, kel vähegi vaba aega ja elukoht mõne haigla lähedal peaks juhtuma olema, võtma mõne minuti ning ründama haiglaruume, et sealt kaamerasilma abil niinimetatud varjatud tõde välja lohistada.

Neljas rinne oli aga ähvardustest ja hoiatustest puutumata, kuid siiski kõige traagilisem. 28. oktoober, mida peeti laadapäevaks, järgmiseks koroonarekordi päevaks, simunapäevaks või kaduneljapäevaks, sai paljude jaoks suuremal või vähemal määral leinapäevaks. Õnnetus ei hüüa tulles, kuid lähedalt pihtasaanute jaoks saab ühe hetkega nii mõnigi ümbritsev seik hoopis tühisema tähenduse, kui oli seda enne.

Kaks hoopis erinevat sündmust mahtusid nii sarnasena sellesse oktoobrikuu päeva. Üleskutse „Kes on valmis välja võtma relva” tunnistati tegija poolt valehäireks. Hoopis teises kontekstis pihta saanud noor ametnik enam midagi tagasi võtta ei saanud, sest õnnetus ei teinud enne hoiatavat üleskutset, mida oleks olnud hiljem võimalus siluda või tühiseks kuulutada. Ajalukku läks tänavune oktoobrikuu viimane nädal kindlasti mitmel moel. Veel napid paar päeva on aega seda ümber kujundada.

JUHTKIRI Ennustaja tänamatu töö

Ennustaja  tänamatu töö

Ei olnud ammu, mil esimese vaktsiinidoosi saamine oli privileeg. Esmalt said end kaitsepookida eakad ja eesliini töötajad. Oli neid, kes kättesaamatut selle kättesaamatuse pärast ihkasid ja hiljem vaktsiini laiatarbekaubaks muutudes endale enam ei soovinudki. Oli ka neid, kes esmavõimaluse saanute seas, kuid tänaseni kaitsesüstimata. Nüüd on aeg seal maal, et ei räägita enam ei esimesest ega ka mitte teisest vaktsiinidoosist vaid tõhustusdoosist, millega nii mõnegi pealtvaataja arvates sama ämbrit kolistatakse

Tõhustusdoos on ette nähtud nii nagu aegu tagasi esmadoosid ennekõike riskirühmadele, kel oma vaktsineerimise põhikuurist möödas vähemalt pool aastat. On neid, kes praegu riskirühma ei kuulu, kuid sooviksid tõhustusdoosi kiiremas korras kätte saada. Neile aga võimalust ei anta. Otsuste tegijad on aga taas kaardimoori rollis ja peavad ennustama, kas ja kui palju on mõistlik tõhustusdoose jagada. Kui teha kogu kaup kõigile priiks, kas siis tekib olukord, kus laod on tühjad ja riskirühmad, kes ehk veidi aeglasema reageerimisega, jäävad sootuks ilma? Või ollakse mõne aja pärast samas seisus nagu praegu. Soovijad on oma doosid kätte saanud, osa neist selle ajaga kahjuks ümber mõelnud ja soovi minetanud, kuid doose on käes veel lademetes. Nende laialijagamisel ei aita siis ei piits ega präänik. Küllap on käputäis neidki, kes hambaravitoetuse eest või spaakülastamise keelu hirmus jalad kõhu alt välja veavad, kuid on ka neid, kelle soov mittevaktsineerida jääb igaveseks vankumatuks.

Ennustaja töö on aga tänamatu ja heaks ennustajaks ei õpeta ka ükski kool. Küll aga tuleb kasuks toetumine minevikule ning hea analüüsioskus. Sellegipoolest jääb alati tuleviku osas õhku mõni „aga”, mida sada protsenti ette näha on võimatu. Igatahes jääb kahtlemata lõpuks alles võimalus poole aasta pärast kas taas otsuste ebasobivust ette heita või tõdeda, et jumal tänatud, et just nii sai tehtud.

Praegu on tõhustusdoosi saanud 12 000 eestimaalast. Milline oleks see arv juhul, kui doosisaajatele poleks piiranguid ning võimalus laieneks peale riskirühmade kõigile? Seda on keeruline ennustada