ARVAMUS

Lõppeva aasta enim loetud lood Võrumaa Teatajas moodustavad mitmekesise, ent üllatavalt ühtse pildi elust ühes Eestimaa servas. Need lood ei ole pelgalt klikiedu mõõdik, vaid peegel sellest, mis inimesi kõnetab, ärevaks teeb, kokku toob ja edasi viib. Aastalõpp ongi aeg vaadata sellesse peeglisse ausalt, ilma ilustamata, kuid ka liigse pessimismita, ning küsida: millise kogemuse võtame kaasa uude aastasse?

Aasta algas ja lõppes avaliku ruumi ning koosolemisega. Uusaasta vastuvõtt Võru keskväljakul ja disko Suurel Munamäel näitasid, et ka väikeses paigas on võimalik teha suuri asju, kui leidub eestvedajaid ja usku, et kogukond tuleb kaasa. Sama joont kannavad ka lood koolihoone rekonstrueerimisest Värskas, abipolitseinike tunnustamisest ning spordisaavutustest. Need kõik räägivad pühendumisest, järjepidevusest ja nähtamatust tööst, mis loob turvatunde ja tuleviku.

Samas ei saa mööda vaadata ka tumedamatest toonidest. Liiklussurmad, ootamatud surmajuhtumid ja pettuste ohvrid meenutavad, kui habras on igapäevane kindlustunne. Ka lugu ringiuitavast puumast ei olnud pelgalt eksootiline vahepala, vaid näitas, kui kiiresti levib ärevus ning kui oluline on usaldusväärne info ja rahulik tegutsemine. Turvalisus, olgu see liikluses, rahanduses või avalikus ruumis, oli sel aastal selgelt üks läbivaid teemasid.

Omaette märgilise tähendusega on liitlasvägede kohalolu Reedo linnakus. See tuletab meelde, et Võrumaa ei ole maailmast eraldatud nurgatagune, vaid osa laiemast julgeoleku- ja väärtusruumist. Koos Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevaga joonistub siit välja ajaline sild, sest vabadus ei ole kunagi iseenesestmõistetav, vaid nõuab nii mäletamist kui ka valmisolekut.

Aasta 2025 näitas, et võrumaalasi huvitab elu kogu oma eheduses, nii pidupäevad kui ka argipäev, võidud ja kaotused, rõõm ja mure. Uude aastasse minnes võiksime kaasa võtta sellesama tasakaalu. Hoida alles oskus kokku tulla ja tähistada, aga ka julgus rääkida keerulistest asjadest. Kui suudame uuel aastal olla ühtaegu tähelepanelikud, hoolivad ja tegusad, siis on põhjust uskuda, et järgmise aastalõpu peegel näitab veelgi küpsemat ja tugevamat kogukonda.

Jõuluaeg on paradokside aeg. See on aeg, mil akendel süttivad küünlad, kaubanduskeskustes kõlavad tuttavad meloodiad ja justkui vaikimisi eeldatakse, et inimesed muutuvad pehmemaks, lahkemaks ja tähelepanelikumaks. Ootame kinke, nii neid, mida saab pakkida paela ja paberi sisse, kui ka neid, mis ei mahu karpi ehk märkamist, hoolimist, mõistmist. Samal ajal ootame ka headust, vahel lausa kinnitust, et maailm pole lõplikult kalk ja küüniline paik.

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedias üha sagedamini näha postitusi, kus heategijateks hakanud pakuvad tasuta asju, maksavad kellegi arve, viivad tundmatule lapsele kingituse või täidavad jõulusoove. Need lood koguvad tähelepanu ja südameid. Kuid nendega koos kerkib ka küsimus: miks? Kas tegemist on siira sooviga kellegi päeva paremaks teha või püüab andja hoopis parandada iseenda nähtamatuid hingehaavu? Tõde võib olla kusagil vahepeal. Inimene, kes annab, saab sageli ise sama palju, tunde, et ta on vajalik, et ta suudab midagi muuta, kas või hetkeks.

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et paljude jaoks pole jõuluaeg sugugi muretu. Räägitakse, et inimeste rahaline seis on keeruline, ja seda kinnitavad ka märgid argipäevast. Pandimajad teevad rekordkäibeid, asju arutatakse ellujäämise, mitte unistamise keeles. Headuse virvarri kõrval käib vaikne, kuid visa toimetulek. Ja just siin, kus lootus ja vajadus põimuvad, tekib ka pettuste pinnas. Elame pettuste ajastul, mis ei tee jõuludele erandit. Pettusi kohtab isegi jõululoosides, seal, kus peaks valitsema rõõm ja mängulisus. Milleks? Kas selleks, et saada kingitus kellelegi teisele? Või iseendale? Ja kas südametunnistus ei jää seejuures vaevama?

Jõulud ei peata elu. Kuigi on annetamise tippaeg ja loomade varjupaikadesse satuvad ka need, kes muidu sinna kunagi ei jõua, ei kao kuskile ka argised mured. Arutatakse toimunud petuskeeme, tehakse otsuseid, mida edasi lükata ei saa, või harjutakse nendega elama, olgu need siis valusad või paratamatud. Pühad ei vabasta vastutusest ega vajadusest eristada siirust manipulatsioonist.

Mis on siis jõuluaeg? Kas see on veel ehe? Võib-olla ei seisne ehtsus täiuslikkuses ega laitmatus headuses, vaid aususes. Aususes tunnistada, et oleme väsinud, vahel eksivad, vahel isekad, aga siiski võimelised hoolima.