Käesoleval aastal ei ole pühade eel põhiliseks küsimuseks mitte see, mida selga-jalga panna ning millises juuksurisalongis lasta soengut ja millises kosmeetikasalongis jumestust teha, vaid hoopis see, missuguseid üritusi saab väisata ilma dokumente esitamata. Siinkohal ei käi jutt ametlikust kutsest või isikut tõendavast dokumendist, vaid hoopiski vaktsineerimistunnistusest või negatiivset testitulemust tõendavast paberist.

Kel antud dokumendid nii-öelda korras, see pikemalt pead ei murra, vaid leiab lähima ja mugavaima lahenduse selleks, kuidas tõend paberile või nutiseadmesse saada ning see kontrollijale söödavaks teha. Ei raisata aega sellele, et süveneda, kas või missuguse koosviibimise puhul tõend tarvilik on. Ka jääb nende jaoks ära tuiskamine mööda testimispunkte, sest iga test ei anna sugugi adekvaatset ja aktsepteeritavat tulemust, mis korraldaja poolt arvesse läheks.

Seda, et üritusel kaasmaalaste outfit suurt tähendust ei oma, oleks paljude arvates võinud juba varemgi tõdeda. Siiski loodeti põhjuseks lugeda mõned aastat tagasi moegurmaani Ženja Fokini poolt maha hõigatud põhjendust, justkui igal glamuursel üritusel loeks sisu, mitte niivõrd vorm. Kuna erinevas eas inimestel olevat eba- võrdne sama hea välja näha, siis arvas moekuulutaja olevat õiglane, et näiteks just erinevatel vabariigi aastapäevaga seotud tunnustusüritustel loeks inimese sisu, mis on põhjuseks ka kutse postkasti potsatamisele. Selliselt juureldes võiks tulevikus näiteks presidendi vastuvõtu teha vormirõivapõhiseks. Nii oleks võrdses seisus kõik eestimaalased, olenemata vanusest. Justkui koolipoisid ja -tüdrukud, keda ei saa lahterdada selle järgi, mis brändi loomingusse kuuluvat või kui hinnalist kleiti või pintsakut parasjagu kantakse.

Tõsiasi on seegi, et täna jääb vähem mahvi inimeste väljanägemisele keskenduda vaid seepärast, et tegeleda tuleb esmalt erinevate tõendite kontrolliga. Teha tuleb sulaselge ja kiire otsus selle osas, kas kutsutu balliväravatest sisenemiseks üleüldse kõlbulik on. Selle kontrolliks, kas isik kannab samal ajal lahtisi või kinniseid kingi, või et kas tema kleidi pikkus vastab parasjagu moes ja õhus hõljuvale etiketile, enam kahjuks või õnneks energiat ei jagugi.

Veel paar kuud tagasi said soovijad külastada nii näituseid, pidusid, kino, teatrit ja osaleda ka muus meelelahutuses vaid piletiraha eest. Soetada tuli ainult pääse ja väravad olid valla. Täna liigub ühiskond suunas, mil avalikku kohta minekuks peab lisaks pääsmele taskus olema ka vaktsiinipass. Kohvikutes ja loomaaias käimine on muudetud vaid valitud seltskonnale võimalikuks. Siinkohal jaguneb ühiskond mitmeks. On neid, kes on juba nii või teisiti vaktsineeritud ja kelle jaoks antud nõue eeldab ainult internetiavarusest oma vaktsiinipassi väljaprintimist või allalaadimist. On ka neid, keda hüvede äravõtmine suunab vaktsineerima minema, sest meelelahutusest loobumise plaani ei ole ning kui enne ka oldi vaktsineerimise vastu, siis nüüdseks on meelt muudetud. Siiski on ka neid, kes trotslikult loobuvad igasugusest tegevusest, mis nõuab niinimetatud sundvaktsineerimist.

Täna on igaühe vaba valik, kas soovitakse vaktsiinisüsti saada või mitte. Iga inimese käitumisest muutub ühiskonna seisund tervikuna ja kokkuvõttes loob igaüks pisikese killuna terve Eestimaa ja laiemas mõttes ka maailma. On naiivne mõelda, et igaühest endast miskit justkui suures plaanis ei sõltugi.

Ühelt poolt on tarvis austada igaühe õigust mitte end vaktsineerida, kuid teisalt peaks austama ka neid, kes ühiskonna heaolu nimel on end vaktsineerida lasknud. Kaitsepookimise vastaste jaoks on neid justkui tasust ilma jäetud, sest need, kes on kasutanud oma õigust ja läinud vaktsiini saama, saavad meelelahutusüritustele lubamise näol justkui premeeritud. Oma otsusele teisest äärmusest kindlaks jääjad jäävad aga tasuta.

Enamik soliste ja teenindusettevõtete pidajaid ei oska võtta seisukohta, kas nad on kaitsesüstide poolt või vastu. Neil on ainult üks kindel eesmärk – jääda ellu! Kui see eeldab ainsa lahendusena kaitsepookimist ja uksel tõendi nõudmist, siis seda ka tehakse.

Lõppkokkuvõttes on igal inimesel vaid ainult üks soov – see, et maailm normaliseeruks ja muutuks tagasi endiseks. Kui möödunud aasta kevadel, mil koroonapuhang hoo sisse sai, arvati esiti, et tegemist on mööduva nähtusega, mis tuleb ära kannatada, siis nüüdseks on jõutud arusaamale, et ainult ärakannatamisest ei piisa. Endiseks olukorda saada ei ole võimalik, kuid võimalik on antud olukorras õppida ning leida parim versioon lahendusest ja sellele ka iseseisvalt kaasa aidata.