JUHTKIRI Rõuge plinder

Kaks Rõuge valla meest, kellega Võrumaa Teataja paar päeva tagasi vestles, kinnitasid juba varem tekkinud kahtlust, et praeguse Rõuge valla probleemid pandi idanema 2017. aasta haldusreformiga. Mehed meenutasid nõukogudeaegset Rõuget, mis oli juba iseenesest mammutmajand, kus sageli aeti traktor töökäsuga sovhoosi Eesti-poolsest servast tööle Läti piiri äärde ja õhtul tuli veel tagasi sõita. Samanimelises külanõukogus asunud sovhoosi suurus oli 14 700 hektarit, pea kolmandik rohkem kui Nursipalu harjutusväli koos oma laiendusega.

Kohalikud möönavad, et Rõugel läks vallana võrreldes naabritega hästi, kuid probleemid tekkisid siis, kui haldusreformi käigus hakati vaesemaid naabreid Rõugega liitma. Paraku on elus nii, et vaesust liites rikkust ei saa ja kehvemas seisus vallad viivad ka asisema taseme alla. Nii Rõuge puhul juhtuski ja energiahindade tõus oli vaid kiirendajaks.

Kahe otsaga abi on ka Rõugele eraldatud 500 000 eurot avanssi võlgnevuste klaarimiseks, sest see tuli eelseisvate kvartalite arvelt. Omavalitsustegi puhul kehtib sama, mis inimese hakkamasaamisel. Suu tuleb seada sekki mööda, hoida kulud ja tulud tasakaalus, laenata vaid suurema eesmärgi nimel ja täie teadmisega, et ollakse suuteline kohustusi täitma.

Mida teha nüüd, kui majandusraskused on saanud ilmseks? Tõenäoliselt tuleb palgata saneerija, karm audiitor-raamatupidaja, kes pisaraid ei usu ning olles majanduslikust seisust pildi saanud, ütleb, kust tuleb kärpida. Üle tuleb vaadata töötajate koossseisud. Võibolla välja vahetada valla juhtkond. Hakata sulgema viimaseid kogukonna kooskäimiskohti, nagu praegu on käsil, pole hea mõte.

Pole võimatu, et karmil kokkuhoiuajal peab vald tunnistama, et tema pakutavate teenuste tase halveneb ning pikeneb vallaga asjaajamiste tähtaeg. Muidugi ajutiselt, kuni jälle kindel pind jalge alla saadakse.

Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja Sulev Liivik vastas Võrumaa Teataja küsimusele, et omavalitsus võib taotleda riigilt saneerimisabi, mis tähendab, et riik tuleb erapooletu pilguga appi ja aitab leida lahendusi raskest finantsolukorrast välja tulemiseks. Ptotsess võib lõppeda finantsabi andmisega, aga see selgub alles lõpus n-ö viimase rehkendusena ja selle andmise otsustab valitsus.