ARVAMUS

Uus aasta tõi Võru linnapeale märkimisväärse tuhandeeurose palgatõusu ning tema töötasu tõusis 4500 euroni kuus. Paljude arvates on see suur summa, mis tekitab küsimusi avaliku sektori töötajate ja erasektori rügamise tasustamise kohta.

Teisalt tuleb mõista, et linnapea ametikoht on äärmiselt vastutusrikas, nõudes otsustust, strateegilist mõtlemist ja kohaliku elu korraldamist, mis paljudel juhtudel ei saa mõõdetud ainult rahas. Palgatõus ei peegelda üksnes tunnustust, vaid ka vastutust ja ametikoha olulisust.

Samal ajal on tunda ka õigustatud frustratsiooni erasektoris töötavate inimeste seas. Paljud on aastaid oma ametites pingutanud, kuid palgatõusu ei ole näha olnud. Seal väidetakse, et „pole vahendeid”, palgatõusu ei saa lihtsalt anda. Tegelikkuses tähendab see, et töötaja pühendumus ja ränk töö ei kajastu tema rahakotis, samal ajal kui hinnad poes on kasvanud ja sama raha eest saab nüüd poole vähem kui ajal, mil viimane palganumber lepingusse kritseldati. Avaliku sektori palkade korrapärane tõus on sageli seotud ajaga, kui töötasud ei ole pikka aega kasvanud, korrigeeritakse neid järsult. Erasektoris see loogika aga ei kehti. Motivatsioon ei teki küll ainult palgast, kuid see on oluline komponent, mis mõjutab töö kvaliteeti ja pühendumust.

Juhtimis- ja motivatsiooniküsimustes tuleb tähelepanu pöörata ka noorematele ja alles teenistust alustavatele inimestele, näiteks ajateenijatele. 12. jaanuaril alustasid talvised kutsealused teenistust. Nendelt oodatakse suurt motivatsiooni ja pühendumust, kuid tasu on tagasihoidlik. Küsimus, kas oma riigi kaitsmise eest peaks üldse palka maksma, on keeruline. Ajateenijad saavad teisest küljest aga päris palju: priisöögi, tasuta vahendid, füüsilise vormi arendamise ja väärtuslikud teadmised. Nende kogemus võib kujuneda aluseks tulevasele töömotivatsioonile ja kodanikuaktiivsusele.

Motivatsioon ja rahaline tunnustus on omavahel tihedalt seotud, olgu tegemist linnapeaametiga, erasektori rügamisega või ajateenijate teenistusega. Liiga suur vahe tasudes tekitab pingeid ja rahulolematust. Avaliku ja erasektori vahel tasakaalu leidmine on keeruline, kuid oluline, sest mõlemad vajavad õiglast tasu ja tunnustust, mis motiveerib töötajaid tegema oma tööd kvaliteetselt ja südamega. Teisalt ei saa salata, on ka neid eraettevõtteid, kus palgad lippavad välgukiirusel eest ära avaliku sektori omadest. Siiski, viimastel on eeliseks stabiilsus.

Kas hakkamasaamist saab õppida igaks asjaks? Ja kas inimene saab olla valmis kõigeks, mida elu tema teele veeretab? Need küsimused kerkivad eriti teravalt esile uue aasta alguses, mil antakse lubadusi, koostatakse plaane ja räägitakse üha rohkem valmisolekust kriisideks, ootamatusteks, isegi kõige mustemateks stsenaariumideks. Tundub, et ühiskondlik ideaal on olla igas vanuses tubli, teadlik ja ettevalmistunud. Ometi sõidab elu sageli vahele viisil, mida ei oska uneski ette näha.

Heaks näiteks on ajuvabad liiklusõnnetused, kus rolli mängivad hooletus, üleväsimus või alkohol. Nende puhul tekib paratamatult küsimus: kas sellisteks asjadeks saab üldse valmistuda? Kas on võimalik õppida hakkamasaamist olukordadega, mis sünnivad mõistuse puudumisest? Teoreetiliselt saab õpetada ohutust, vastutust ja tagajärgede mõistmist. Ka praktikat saab nii mõneski mõttes omal nahal järele katsuda, kuid elus eneses ei päästa tihti ükski koolitus ega kampaania olukorras, kus inimene teadlikult reegleid eirab. Siin jooksebki valmisoleku piir.

Sageli tuuakse eeskujuks noorte õpetamine looduses hakkamasaamiseks. Metsalaagrites õpitakse elama mugavusteta, kus pole potte, panne ega pliiti, vahel pole ka sidevahendeid. Õpitakse tegema tuld, leidma vett, ehitama varjualust ja tegema koostööd. Selline õpetus ei valmista ette konkreetseks kriisiks, vaid arendab mõtteviisi, näiteks oskust rahuneda, olukorda hinnata ja olemasolevate vahenditega lahendusi leida. See on hakkamasaamine kõige puhtamal kujul.

Just siin peitub vastus küsimusele, kas saab olla valmistunud kõigeks. Kõigeks mitte. Ent saab õppida paindlikkust ja vastupidavust. Saab harjutada vastutuse võtmist nii enda kui ka äärmise vajaduse korral teiste eest. Metsas õpetatav hakkamasaamine ei tähenda ainult ellujäämist looduses, vaid ka oskust toime tulla ettearvamatusega laiemalt.

Uue aasta algus võib olla hea aeg mitte niivõrd kõigeks valmistumise lubaduste andmiseks, vaid arusaamiseks, et elu jääbki osaliselt kontrollimatuks. Õppida saab mitte kõiki olukordi ette nägema, vaid iseennast tundma. Mõistuse puudumisest sündinud õnnetusi ei saa täielikult ära hoida, kuid mõistuse kasutamist saab ja tuleb õpetada. Ja see on ehk kõige olulisem hakkamasaamise oskus üldse.