Eestis on kelmused muutunud justkui pidevaks taustamüraks, umbes sama tavapäraseks ja häirivaks nähtuseks nagu sõjahäire Ukrainas 20 kilomeetri kaugusel rindest, mida kohalikud enam ei pane tähelegi. Kuigi pettused pole võrreldavad sõjategevusega, on nende mõju meie argielule siiski märkimisväärne. Need kulutavad aega, energiat, tähelepanu ja sageli ka raha. Kõige ohtlikum pole isegi mitte kahju ise, vaid tõsiasi, et oleme hakanud kelmustesse suhtuma kui paratamatusse, mis lihtsalt käib tänapäevase elu juurde.
Võrumaa Teataja avalehe võltsingu juhtum on ehe näide sellest, kuidas petturid kasutavad ära meie usaldust ja tuttavaid visuaalseid märke. Nad ei vali vahendeid ega piire. Sobivaks peibutiseks kõlbab isegi hiljuti meie seast lahkunud hinnatud psühhiaatri Anti Liiva foto. Kui eetilisest piirist üleastumise mõõdupuuks on kunagi olnud mingi sisemine pidur, siis praegu seda enam ei eksisteeri, sest kelmid kasutavad kõike, mis töötab.
Veel ohtlikum on aga see, et need võltsingud ei levi üksnes juhuslike postitustena, vaid tasuliste reklaamidena. Petturid ostavad nähtavust samadel platvormidel, millele meie loodame uudiste saamiseks, tööasjus suhtlemiseks või kogukonnatunnetuse hoidmiseks. Sotsiaalmeediagigantidele pole oluline, kust reklaamiraha tuleb, algoritmid eelistavad tasulist sisu ja seetõttu jõuab libareklaam tuhandete inimesteni, enne kui keegi jõuab selle eemaldada.
Kas meid aitab hirm? Ilmselt mitte. Hirm halvab ja loob tunde, et niikuinii pole võimalik end kaitsta. Kas aitab tarkus? Jah, kuid ainult siis, kui see on pidevalt värskendatud ja kõigile kättesaadav. Nüüdisaegsed kelmused ei ole enam pelgalt ebakorrektne kiri murdekeelega või kuninga pärand, mis tuleb kiiresti välja võtta, need on professionaalselt kujundatud, psühholoogiliselt läbitöötatud ja tehnoloogiliselt nutikad lahendused.
Meie kaitsearsenal peab olema sama mitmekesine. Viirusetõrje pole luksus, vaid elementaarne hügieen. Veebiaadressi kontrollimine pole pedantsus, vaid ellujäämisoskus. Kahtlase reklaami raporteerimine ei ole tülikas lisaliigutus, vaid kogukonnakaitse. Ja vanemaealistele info jagamine pole pelgalt soovituslik, vaid see on kohustus igale digiajastu kodanikule.
Kuid üle kõige on vaja taastada hoiak, et kelmused ei ole paratamatus. Kui me ei tohi sõjas muutuda mürale immuunseks, ei tohi me ka pettustesse suhtuda kui normaalnähtustesse. Usaldust ei saa taastada tehnoloogia ega seadused üksi, seda hoiavad inimesed ise.
