ARVAMUS

JUHTKIRI Poliitik või inimene

On ameteid, mille esindajatelt oodatakse rohkem sündsust, klaari minevikku ja sümpaatset olemist. Kuigi poliitikutevahelised suhted kipuvad sageli lausa komejandiks kätte minema, peetakse siiski eriti enne valimisi tähtsaks, et kandidaadid oleksid puhta minevikuga. Kuna valimistel valitseb konkurents, siis on see just paras aeg, mil nii mõnigi kaasvõitleja lohistab teise luukered kas vähem või rohkem ammusest ajast päevavalgele. Ühest küljest on kehtinud alati reegel, et kui julged teha, siis julge ka tunnistada. Oma vea tunnistamine ning avalik kahetsus on nii mõnigi kord ja nii mõnelgi elualal kasuks tulnud. Sellegipoolest ei tee kahetsus ja vabandus tegu olematuks.

Valimistel kandideerimisega kinnitab inimene, et soovib pääseda poliitikasse. See on ühtlasi ka kinnitus asjaolule, et ollakse nõus olema avaliku elu tegelane. Peab leppima, et igasugune kas või ammuses minevikus tehtud seik võib hakata päevapealt oma elu elama. Nii mõnigi kord on unustuse hõlmast välja taritud kriminaalkaristusi. On roolijoodikuid, alaealistega suguühtesse astujaid, perevägivallatsejaid ja teisigi, kes praegu soovivad poliitikasse astudes hakata maailmaparandajateks.

Amet eeldab teatavat käitumist ja nii mõistetakse eriliselt hukka ka näiteks treenerid, kes laste vastu ebasündsat huvi üles näitavad. Tegu ise on taunitav olenemata ametist, kuid teatud ametis teenivad inimesed peavad arvestama rohkema luubi all olemisega. Ükski tööandja tegelikult ei rõõmusta kriminaalse minevikuga töötaja üle. Sellise pagasiga inimest palgates võetakse kanda veidi suurem koorem. Hirm võib olla asjatu ja sageli on tööotsija end parandanud, alustanud uut elu ja teinud lõpparve hämarate tegudega. Siiski ollakse andestamisega ettevaatlikud ja püütakse pigem sekeldusi ennetades saada töötajate ridadesse puhta minevikuga töökäsi.

Päeva lõpus on nii vormis korrakaitsja kui ka pintsakus poliitik ikkagi inimene. Sellegipoolest peab arvestama, et on ameteid, millest ei saa töövälisel ajal lahti öelda, ja isegi kui tunnitasu ei jookse, kanduvad vabal ajal tehtud teod automaatselt tööaega.

JUHTKIRI Piitsa ja präänikuga

Pixabay

Kui ei saa heaga, siis saab halvaga ja kui ei saa halvaga, siis saab heaga. Tundub lihtne, kuid praktikas on keeruline teostada. Esimesed inimesed said oma vaktsiinisüsti juba ammu aega tagasi, kuid skeptilisemad ning vahel ka laisemad ei ole seda teed veel jalge alla võtnud. On neid, kes on langetanud kindla otsuse end mitte kaitsepookida lasta, kuid on ka neid, kes ei ole lihtsalt viitsinud seda teha. Jagub ka neid, kellel on asi jäänud teadmatuse taha.

Esiti oli lihtne. Arvati, et kuna vaktsiinid olid esmalt justkui luksuskaup, siis saab tarnete vallapäästes kõigile järjest vajalik doos manustatud. Nii aga paraku ei läinud. Kui huvilised said ära süstitud, siis tuli ette piir. Osalt on need esimesed süstisaajad kindlasti päästnud ka riigi täieliku lukkuminemise käest, kuid suur tee on veel käia. Kui alguses pidi inimene käima kõrvade peal, et talle vaktsiinimammonast raasuke jaguks, siis täna peab riik kõrvade peal käima, et kaitsepookimisse mitteuskujad end süstida laskma saada. Nii on välja mõeldud erinevaid imevigureid. On nii piitsa kui ka präänikut!

Oli naiivne arvata, et vaktsiinist importkauba tegemine paneb selle järgi lõpuni tormi jooksma. Kui eksklusiivsest saab tavaline, siis muutub üldjuhul ka inimeste huvi leigemaks. Seda mitte ainult vaktsiinisüsti, vaid muugi elust enesest leitava puhul. Paraku tekitab enamikes eestimaalastes präänik umbusku ja piits ajab pöördesse. Nii on agaralt tõrvama asutud ideed justkui kaitsepookimata inimesed jäetaks ilma hüvitisest, mida makstakse teistele isolatsioonis viibijatele. Taoline olukord paneb ägestunud vaktsiinivastased veelgi enam tuld purskama ja ajab tigedaks nii nagu pulli, kellele punast rätikut näidatakse. Omalt poolt lubatakse, et hüvitamata karantiini ei sunni neid keegi, sest laenumaksed ja elektriarve ei küsi, kas parasjagu oli võimalik tööl käia või oldi sunnitud mõneks ajaks lähikontaktsena kõrvale jääma.

Eakamat ja noort skeptilist vaktsineerimata eestimaalast meelitatakse präänikuga. Olgu selleks siis hea selgitav sõna, mitukümmend eurot peopeale kätte või ahvatlev nutitelefoni värskeim mudel. Kui esimesed vaktsiinisüsti saajad olid eliidi hulka kuuluvad seetõttu, et kaitsepookimist kõigile veel ei võimaldatud, siis tänased viimased vaktsiinisaajad saavad koorekihti kuuluvatena tasustatud eurodega või läikivate ahvatlevate nutividinatega.