Iga eestlane mäletab päris esimest koroonaplahvatust, mis toimus enam kui aasta tagasi. Varakevadel oli nii Saaremaa kui ka Võrumaa kogu Eesti huviorbiidis. Just nendes maakondades oli nakatumisi palju ning laiaulatuslikke koroonakoldeid tekkis nagu seeni pärast vihma. Oma osa mängis kindlasti selles ka hea õnn, kuid panuse andsid ka pingutused, mis tehti koroonaviirust taanduma sundides.
Kuigi öeldakse, et sama viga mitu korda järjest korrata ei ole mõistlik ning enamik soovib siiski ikka pigem vigadest õppida kui mitu korda järjest sama ämbrit kolistada. Tark õpib küll teiste vigadest ja rumal omadest, kuid kuidas nimetada neid, kes ei õpigi? Need on elukestvad katsetajad ja lahmijad, kes ei tegele mitte ennetamise ning kogemustest õppimisega, vaid hoopiski tagajärgede lappimisega. Võib loota, et ehk sel juhul õpitakse vähemalt osavamalt tagajärgi leevendama ning olukorda tagant järele parandama.
Kolmas laine on saabunud ja juba agaralt üle Eestimaa end laiali laotanud. Taas on Võrumaa koroonakaardil pks punasemaid, kui mitte kõige punasem lapike. Teiste pisematega võrreldes on Võrumaale viimastel aegadel lisandunud mitukümmend nakatunut samal ajal kui teistesse väiksematesse piirkondadesse ei tule juurde rohkem kui igaüks suudaks ühe või äärmisel juhul kahe käe sõrmedel üle lugeda.
Võrumaa soovib end tunda suurena, sest just Harjumaa ja Ida-Virumaa on lõpuks tagasihoidlikkuse seljatanud ja liiguvad selgelt Eesti keskmist ületama. Kõik soovivad olla milleski parimad, esirinnas. Olgu see siis kas millegi negatiivse või hoopis millegi positiivsega silma paistmine. Hiiumaa saab hõisata karjaimmuunsuse saavutamisega, sest vaktsineeritud on 70 protsenti elanikkonnast. Võrumaa lõppeva nädala moto on aga silma paista suurenenud nakatmisnäitajatega. Iga päev ja iga nädal toob õnneks uue võimaluse. Kuigi karjaimmuunsuseks Võrumaal veel lootust ei ole, ehk suudetakse leida mõni muu positiivne saavutus, millega silma paista. Kuniks aga kogu tähelepanu on koondunud viirusekriisile, on keeruline muud valdkonnas ilma teha.