Sel nädalal läks suurelt lappama midagi sellist, mida enamik inimesi isegi nimepidi ei tea, selleks on Cloudflare. Ja kui see nimi veel eile kellelegi midagi ei öelnud, siis nüüd teavad juba paljud, et kui Cloudflare aevastab, jääb pool internetti tatise nina külge. Miljonid lehed pimedad, teenused maas, äpid ei avanenud. Mõni ei saanud tööle, mõni ei saanud taksot tellida, mõni ei saanud isegi oma kohviäpi kupongi kasutada.

See kõik juhtus, sest üks väga suur tükk interneti „liikluskorraldusest” jooksis kokku. Pole vahet, kas kasutasid väikest blogi, suurt uudisteportaali, riigiteenust või suvalist äppi. Tõenäosus, et see sõltus Cloudflare’ist, oli üllatavalt suur. Ja kui üks selline tüüp oma töö katkestab, on pauk laiem kui ühe firma mure.

Aga see pole ainult tehniline teema. See on palju laiem küsimus: kas me oleme liiga mugavaks muutunud? Kui mõelda korraks sellele, kui palju ühiskonna igapäevaelust on ainult internetis. Fotod pilves. Failid pilves. Pangad kolitud pilve. Riigiasutused pilves. Töö, suhtlus, ajalehed, dokumendid – nad on kõik ühes suures nähtamatus kastis, mida me ise ei näe ega kontrolli.

Meid on utsitatud aastaid, et pilv on mugav, nüüdisaegne ja turvaline. Ja ta tõesti on, aga ainult kuni päevani, mil ta enam pole. Sellised suured rikked näitavad, et „pilv” ei ole mingi maagiline koht mägede sees, kus inglid haldavad serverikappe. See on ikka hunnik päris arvuteid, päris inimeste loodud süsteemidega, ja kõik, mida inimene teeb, võib ka katki minna.

Kas see tähendab, et peaksime pilve kartma? Ei. Aga võib-olla peaksime mõtlema, kas kogu oma elu sinna ladumine on tark. Võib-olla on mõistlik hoida olulisi pilte ka kõvakettal. Võib-olla tasub ära, kui mõni teenus meie paljukiidetud e-riigis on mitte „ainult veebis”, vaid eksisteerib ka päriselus.

Me liigume maailmas, kus pangakontorid pannakse kinni, riigiasutused lükatakse e-teenusteks ja inimene peab ise hakkama saama. Mugav, jah, absoluutselt, aga ka haavatav. Cloudflare’i tõrge oli nagu sõbralik kõrvakiil ja raputus arusaamiseks, et me ei pruugi olla nii iseseisvad, kui arvame.

See kõik ei tähenda, et peaksime tagasi paberimajanduse juurde jooksma, sest ka sellele võib ühel hetkel tuli otsa minna. Lihtsalt võib-olla tasuks hoida üks väike tagavaraplaan. Nii nagu kodus on küünal elektrikatkestuse puhuks, võiks digielus olla sama mõte ehk et mitte kõik munad ühes pilves.