ARVAMUS

Uuendused on meie igapäevaelu osa. Nad tulevad, olgu me selleks valmis või mitte. Mõnikord võtame need vastu aplausiga, teinekord ohkega. Me elame ajastul, kus muutused on kiired ja järjekindlad, ent inimloomus ei ole sammupidamiseks alati loodud. Kui bussijaamas lõpetatakse füüsiline piletimüük, tõstatub küsimus: kas me liigume edasi või hoopis peatame vajaliku teenuse?

Meile meeldib uuendus siis, kui see teeb elu mugavamaks. Kui maja saab uue fassaadi, rõdu või soojustuse, on rõõm suur, see tähendab väiksemaid arveid, paremat elukeskkonda, uut hingamist. Keegi ei protesti, kui spordibaas saab uue välijõusaali või kalmistu juurde tekivad ammuoodatud parklad. Need on uuendused, mis parandavad meie igapäevaelu ja mille väärtus on kohe nähtav. Need tekitavad tunde, et elu liigub paremuse poole, et linn hoolib oma inimestest.

Ent kui uuendused tulevad kujul, mis nõuavad meilt harjumuste muutmist või uute oskuste omandamist, on vastuvõtt märksa jahedam. Bussijaamas lõppev piletite füüsiline müük ei ole lihtsalt tehniline muudatus, vaid otsus, mis puudutab eeskätt neid, kelle jaoks nutitelefon ja rakendused pole igapäevased tööriistad. Eakas inimene, kes on kogu elu harjunud ostma pileti kassast, seisab nüüd olukorras, kus ta peab uut tehnoloogiat õppima või teenusest loobuma.

Uuendus ei tohiks tähendada kellegi kõrvale jätmist. Kui me räägime kaasavast ühiskonnast, peame mõistma, et kõik ei liigu samas tempos. Digipööre on küll vältimatu, kuid see peab tulema koos käeulatusse jäetud alternatiividega. Nutiajastu ei tohi muutuda barjääriks, mis eraldab põlvkondi või tõukab eaka inimese vajalikust teenusest eemale. Kui füüsiline piletimüük kaob, peab selle asemel olema midagi, mis tagab sama ligipääsu.

Uuendused ei ole iseenesest head või halvad, nende mõju sõltub sellest, kuidas neid rakendatakse ja kui palju arvestatakse inimestega, kelle ellu need tulevad. Kui fassaadi uuendamine on silmale ilus ja südamele soe, siis nutipöörde hind võib olla sotsiaalne isolatsioon nende jaoks, kes ei jõua tehnoloogiaga sammu pidada.

On lihtne öelda, et maailm muutub ja kõik peavad kohanema. Aga iga uuendus vajab ka üleminekuperioodi ja empaatiat. Muidu tekib tühimik nende vahel, kes saavad ja oskavad, ning nende vahel, kes jäävad lihtsalt vaatama, kuidas rong, või antud juhul buss, eest ära sõidab.

Viimasel nädalal on avalikkuse ette jõudnud uudis, et töötukassa plaanib koondada ligi viiendiku oma töötajatest, mis teeb umbes 160 inimest. Seda põhjendatakse vajadusega tõhustada töökorraldust ja vähendada juhtimistasandit, kuna töötute arv on vähenenud ning aina rohkem inimesi kasutab e-teenuseid. Kõik tundub esmapilgul loogiline ja bürokraatlikult korrektne.

Töökoha olemasolu on Eestis justkui tänapäevane privileeg. Meie ühiskond on harjunud mõttega, et „ole tänulik, et sul üldse töökoht on”. Ent tänulikkus ei saa olla kattevari kehvadele töötingimustele, madalale palgale või läbipõlemisele. Töö ei ole heategevuslik kingitus, vaid kahepoolne austusega tehtud kokkulepe, kus töötaja annab oma aja, energia ja oskused, tööandja tagab vastutasuks väärika tasu ja inimliku keskkonna.

Eestis räägitakse palju efektiivsusest. Nii põhjendas ka töötukassa juht koondamisi sellega, et inimesed kasutavad üha rohkem e-kanaleid ja seetõttu saab nõustamistööd teha „vähemate inimestega”. See kõlab laias plaanis kenasti, kuid reaalsus on sageli teistsugune. Automatiseerimine ja digilahendused on targad abimehed neile, kes seda kasutada oskavad, kuid kõige taga on siiski lõpuks inimene. Ka töötukassast koondamisteate näppu saanud peaksid otsapidi tagasi töötukassasse jõudma, kuid kui inimesi on vähem, siis kas nad üldse jõuavad vajaliku nõustamiseni? Kõlab iroonilise nõiaringina – nõustajarollist ootamatult nõustatavaks?

Töömaailmas on toimunud väärtuste nihe. Kunagi oli töö auasi, mille kaudu inimene tundis end vajalikuna ja osana ühiskonnast. Nüüd on töö tihti muutunud pelgalt ellujäämisvahendiks. Kui elukallidus kasvab, palk aga mitte samas tempos, muutub töölkäimine pingutuseks. Tööandjad kipuvad unustama, et töötaja ei ole masin. Töökoht ei tohiks olla koht, kus inimeselt nõutakse piiritut tänulikkust lihtsalt eksisteerimise eest. Iga töötaja peaks tundma end oma töökohal väärtustatuna, mitte vahetatava osana mehhanismis. See, et töö „ei pea olema spaapuhkus”, on tõsi, aga sama tõsi on seegi, et töö ei tohi olla pidevalt stressi, alanduse või läbipõlemise allikas.

Eestis on aeg hakata rääkima mitte ainult töökohtade arvust, vaid ka nende kvaliteedist. Töölkäimine ei peaks olema luksus või õnnemäng, vaid osa inimväärsest elust. Töö ei ole eesmärk omaette, vaid vahend eneseteostuseks ja stabiilsuseks. Sama kindlust peab ka tundma tööandja töötaja suhtes, kuid kui elemendid on paigas, peaks ju toimima lihtne tõde, et hundid söönud, lambad terved.