On palju neid, kes peavad seltskonda oluliseks. Üksi ei suudeta ega taheta midagi korda saata. Ehk muutus eestlane enne koroonakriisi liigagi seltsivaks ja üksitegemise iseseisvus kadus iga päevaga aina rohkem. On loogiline, et teatris ja etendusel käiakse koos ja ka see, et restoranis kohtab peale iseenda ning kaaslase veel teisigi hingi. Ühelt poolt käiakse teisi inimesi vaatamas, teisalt ka ennast näitamas. On ka neid, kes käivad rahvarohkemates kohtades, et leida uusi tutvusi. Viirusekriis pani kõigele sellele aga piiri. Veel mõni kuu tagasi oli restoranis einestamine võimatu. Küll jäi mõneks ajaks võimalus restoranigurmeed hotellituppa tellida, kuid kahekesi või üksi einestamiseks ei vaevutud kodudressi pidukleidi vastu vahetama. Kuna võõrastele ei ole tarvis end näidata ning uusi suhteid leida, siis tundus piduriie raiskamisena.

Ka suuremad festivalid asendusid erapidude või veel rohkem koduste ringis pisema tähistamisega. Seda aga enamik eestimaalasi omaks võtta ei soovinud. Kui on pidu, siis olgu ka melu ja melu juurde käib suurem hulk inimesi. Selle igatsuse tõttu ongi viimastel nädalatel, kui piirangud on leevenenud, kõikvõimalikud festivalid rahvast täis voolanud. Ei ole vahet kui väikse vahemaa tagant või kui sarnaste või erinevate esinejatega pidu peetakse, rahvast tundub jaguvat kõikjale. Piire ei sea ka piletihinnad, mis kohati krõbedavõitu, sest meelelahutuse pealt kokku hoida ei soovita.

Kui üksi pidutsemist eestlane aastaga ära ei õppinud, siis üksi sporditegemise või rabas kakerdamise küll. Enne kriisiaja algust jaguneti ikka hooajalisteks spordivihtujateks ja spordilembese elustiili kummardajateks. Oli neid, kes üksi teha ei suutnud ega soovinud ja vahetult enne rannahooaega end kas või mõneks kuuks spordiklubisse pressisid. Oli ka neid, kes ei armastanud sammugi joosta, kuid suurematel jooksuüritusel kobeda osalustasu eest jalad välja sirutasid ja kas või seltskonna või näitamise mõttes ettenähtud raja läbi lidusid.

Üksi harrastajad on jäänud üksi harrastajateks, kuid koostegijad ühistele spordiüritustele tagasi ei pressi. Olukord soovib ka veel harjumist ja ehk kulub osavõtumaks hoopiski meelelahutuslike festivalide peale esmajärjekorras ära. Küllap peagi olukord normaliseerub ja osalejad valguvad tagasi ka sportlikumate koostegemiste juurde, mitte ainult peo ning pillerkaari pärusmaadele.

Võtan vabaduse käsitleda võidupüha nii, nagu mina seda näen ja tähistan – päeva, kus võtame aja, et meenutada ja tänada kõiki neid, kes on olnud osalised selles, et meil on Eesti Vabariik!

Olles sündinud 1980ndate alguses on mul olnud võimalus elada Eestis suurte muutuste ajal. Ja väga huvitaval ajal: mitu rahareformi, rubla-kroon-euro, Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, ühinemine mitme rahvusvahelise organisatsiooniga (EL, NATO, OECD) jne. Keerulistel aegadel ja ootamatutes olukordades, kus inimesed on oma mugavustsoonist välja lükatud, avaldub nende tõeline pale. Kas hoitakse kokku või joostakse arglikult laiali. Pean tõdema, et vaiksed eestlased, kes tammsaareliku ontlikkusega pigem väikses metsatukas omi tegemisi teeks, on võimelised ühisel rindel suuri asju korda saatma. Ja ütlen seda julgelt, sest olen mõnel korral ise selle tunnistajaks olnud.

1989. aasta augustis toimus MRP 50. aastapäeva märkiv Balti kett, millest võttis osa üle Baltikumi ligi kaks miljonit inimest. Olime perega parajasti Viljandis. Isa ja ema olid otsustanud samuti ketiga Viljandi lähistel ühineda. Kuna tegemist oli siiski rahumeelse demonstratsiooniga, kuhu mindi koos peredega, võeti ka mind kaasa. Olin ise kuueaastane, aga üsna hea ettekujutusega, mis eesmärgiga kogunetakse.

Poliitilise taustaga hoidis mind hästi kursis isa. Vaatasime tihti koos nii vene kui ka eesti uudiseid ja ajapikku tekkis arusaam, kes kuhu leeri kuulub. NSV Liidu propaganda tegelasi oli isegi nende tausta teadmata telepildis kerge eristada: kole, lärmakas ja venekeelne.

Mäletan, et peatusime Viljandis sugulaste juures ja jälgisime TV- ja raadioülekandeid ketist. Teeääred olid autosid ja rahvast paksult täis, paljud olid tulnud pillidega, et saata rahvuslikke laule, mis tuju üleval hoidsid. Kui väljas juba hämaramaks läks, viidi mind tagasi sugulaste juurde öömajale, kas vanemad veel tagasi ketti läksid, ei mäleta.

Dokumentaalkaadreid Balti ketist vaadates on ikka pisarad silma tulnud. Aga need ei ole kurbusepisarad. Mäletan lähikaadrit ühest vanatädist, väsinud pilk silmis. Tema käed olid raskest tööst moondunud, nii tugevasti hoidis ta oma hõimukaaslase käest kinni, olles osa kõige kangemast ketist, mida inimsilm on näinud. Väsinud pilgus oli siiski värelev lootusekiir. 50 aastat repressioone ja ajupesu ei olnud suutnud seda kiirt kustutada.

Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis lõpuks 1989. aasta NSV Liidu rahvasaadikute kongressi tunnistama Nõukogude Liidu-Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühisteks.

Mitte keegi Balti keti korraldajatest ei suutnud uskuda nii laiaulatuslikku osavõttu. Ka kõige hullumeelsemad prognoosid rahvahulga suhtes osutusid mitu korda väiksemateks reaalsusest. Minu silmis oli Balti kett osa modernsest vabadusvõitluseset ja pean seda suurejoonelist kordaminekut võidupühal mainimise vääriliseks. Sest meie võitsime!

Kui Balti kett oli näide rahumeelsest meeldetuletusest maailmale, et Baltikum ei ole rahul sellega, mis on juhtunud viimase 50 aasta jooksul, siis igapäevases tänavapildis võis näha vastasleeride süvenevaid pingeid, mis tihti kulmineerusid sugugi mitte rahumeelsetes noortekampade omavahelistes arveteklaarimistes. Hoovis suhtlesin palju vanema venna sõpradega, kes olid parajasti just teismeeas ja väga vihased Nõukogude Liidu korra peale. Kuulati Nõukogude Liidu vastase sõnumiga punkmuusikat ja käidi regulaarselt teiste vaadetega noorukitega jõudu katsumas. 

1991. aasta jaanuaris, pärast Vilniuse sündmusi rajati Toompeale barrikaadid. Suured põllukivikamakad tõsteti kraanadega Komandandi teele ja Falgi teele. Elasin sel ajal perega Tallinnas. 1991. aasta jaanuaris olin juba iseseisev ja seiklushimuline koolipoiss. Info Toompeale paigaldatavatest barrikaadidest levis üle terve Eesti, kulutulena. Hoolimata ema manitsustest ja võimalikust tankirünnaku ohust Toompeale oli meil tingimata tarvis minna asja uurima, et veenduda barrikaadide eheduses. Alles aastaid hiljem sain aru ema murest ja pahameelest, et keelutsoonis ronimist harrastasime. Oli ju Leedus tänavatel vahetult verd valatud!

Kui 1991. aasta augustis kutsus vabariigi vast loodud valitsus eestlasi üles Toompead ja teletorni kaitsma, siis võeti kuulda ja moodustati ühine kaitseliin. Noored pereisad, reservohvitserid, kel vähegi julgust suundusid valitsuse palvel strateegilisi objekte valvama. Kodudes oldi kogunenud telerite ja raadiote ette, hoides hinge kinni, et ülekanded ei katkeks, mis oleks tähendanud vaid üht!

Eestlased hoiavad kokku ja hoiavad vajaduse korral ka tagasi! Tark ei torma. Järelikult on aastate pikkune Kaval-Antsu ja Vanapagana mängimine suure naaberriigiga meie riigijuhtidele nii mõndagi õpetanud. Rahvaarvult väiksed, aga vaimult suured! Meie võit! Tuleb tähistada, teeme seda võidupühal.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajaduse korral vastu. 

1919. aasta 23. juuni võit Saksamaa üle Võnnu all tähistab tänapäeval kõiki võitlusi, mida on peetud Eesti iseseisvuse nimel. Meenutatakse neid, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest. Ühtlasi antakse järeltulevatele põlvedele edasi vabaduse tuli, mida keerulistel aegadel ühiselt turvata tuleb. President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Anname aega!

Meil kõigil lasub suur vastutus oma kodumaa ees. Kas suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad eestlasi kasvatada vaba riigi väärilisteks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes mõistavad seda, millise hinnaga on võidetud vabadus ja kui kergelt võib taas kustuda vabaduse leek tõrvikus.

Me ei tohi lasta järeltulevatel põlvedel unustada neid võite, neid olulisi pöördepunkte, mis lubavad meil täna siin võidupüha tähistada. Olgu võidupüha igal aastal meeldetuletuseks, et hetkekski ei tohi kaotada valvsust ja võtta vabadust iseenesestmõistetavana!

Kaunist võidupüha, elagu Eesti Vabariik!