ARVAMUS

Kalevi alt välja, 12: Vaktsiinid, eriravimid, miljonid – millest meile ei räägita?

Kalevi alt välja, 3. E-riik ei saa rahvaga suhelda?

KALEVI ALT VÄLJA NR 12 > Jaanipäeva järel anti teada, et kuumalaine on tunginud jahedasse, 2017. aastal valminud terviseameti vaktsiinilattu, mõnikümmend tuhat vaktsiini soojenesid üles ja need tuleb maha kanda. See oli alles algus.

100 000 ravimidoosi 1,15 miljoni euro eest

Ameti peadirektor Üllar Lanno teatas pressikonverentsil, et tegelik kahju on 1 150 000 eurot.

250 000 doosi kahjusummaga üle kolme miljoni

Terviseameti pressiteates anti teada, et ilmselt tuleb maha kanda 250 000 ravimidoosi ja kahjusumma ületab kolme miljoni euro piiri.

Seegi ei olnud kogu tõde!?

Peale koroonavaktsiinide oli laos eriravimid, mille seas väga kallid eriravimid. Tasapisi nimetati, et osalt on tegu imikutele sünni järel tarvilike ravimitega, maohammustuse vastumürkidega …

Minister vabandab

Minister Tanel Kiik põikleb ja seletab, et asjaosalised ei informeerinud teda piisava alarmiga ja kahju võib paisuda. Kindlustuse omavastutus on kümme protsenti, mis tähendab, et tuleb maksta 300 000 eurot.

Peaministri originaalne skeemitamine!?

Peaminister Kaja Kallas lähenes õnnetusele vabandavalt, et riik ei saa nõuda üheltki poliitikult ega ametnikult vastutuse võtmist, sest see nagu tunnistaks meie viga ja me ei saa kindlustusfirmalt kahjusid tagasi nõuda!?

Kas seda peaministri mõttekäiku jälgides saab öelda, et see on petutee või slikerdamine kindlustusfirmast raha saamiseks?

Ametniku kingitus eestimaalastele

Kogu aeg maksumaksja raha eest kõrgel palgal paljudes ametites töötanud ja praegu terviseala asekantslerina vaktsineerimise eest vastutav Maris Jesse (53) tõmbas tähelepanu, kui soovis maikuu keskel Moskvas käia.

Nüüd meedias esinedes lubas ta, et ei kandideeri sügisel enam asekantsleri kõrgepalgalisele kohale.

Kuidas seda võtta? Kas sooviga kustutada ravimite riknemise ümber kerkinud tulekahju? Või siis kui kingitust eestimaalastele? Või on see vastutuse võtmine lootuses püsida veel mõned kuud palgalehel.

Millest meile ei räägita?

Praegu teame, et maha tuleb kanda ravimeid umbes kolme miljoni euro eest. Kui mitusada tuhat ravimidoosi on maha kantud, siis tuleb muretseda uued ravimid, mis maksavad samuti kolm miljonit eurot. Kokku kahju kuus miljonit eurot.

Kui palju tuhandeid või kümneid tuhandeid eurosid maksab ravimite eriutiliseerimine!? Odav see ei ole.

Kõik see nõuab aega ja inimesi, kes loomulikult soovivad palka saada.

Millest ei tahaks üldse rääkidagi?

Eriravimitest ei tahaks rääkidagi, sest ei kujuta ette, et sünnitusmajades ei ole eriravimeid või vaktsiine, mida vajavad imikud või nende emad.

Veel kuuldub, et kuumalaine käes üles öelnud laos olid mingid kallid või väga kallid eriravimid eriti võrdsete inimeste jaoks ja tuletati meeldi, kui üks kantsler tuiskas jaanuarikuu esimestel päevadel Mustamäe haiglasse vaktsiini saama.

Segasevõitu on ka see, kas vaktsiinide soojenemisel räägitakse viaalidest või on kõik arvutatud doosideks.

Mida on hoitud saladuses?

Koroonasõjas arvatakse, et rahast ei räägita ja lepingud on kasulikud. Selle peale võib vastata nii ja naa. Siis tuleb mõista mõningaid riike, kus ei avaldata viirusse nakatanute ja surnute arvu. Nagu näiteks Korea, kus polegi viirust!?

Belgia eelarve- ja tarbijakaitseküsimustega tegelev riigisekretär Eva De Bleeker avaldas kogemata saladuse, kust saime teada, kui palju maksab üks vaktsiinidoos: Moderna 18 dollarit, Pfizer/BioNTech 12 dollarit, Oxford/AstraZeneca 1,78 dollarit.

Koroonapandeemia globaalseks kuluks pakkus ajakiri Foreign Affairs 20 triljonit dollarit. Et seda numbrit mõista, pakutakse võrdluseks, et kui igale meie planeedi inimesele anda kätte umbes 2200 eurot, siis saamegi kokku 20 triljonit. Maakeral elab 7,6 miljardit inimest. Triljon on miljon miljonit ehk 1 000 000 000 000, või siis 1 kaheteistkümne nulliga.

Selline on siis koroona kõikehõlmav jõud. Tasub vaktsineerida!

Kalev Annom FOTO: Gretehe Rõõm

JUHTKIRI Üksi või mitmekesi

Pixabay

On palju neid, kes peavad seltskonda oluliseks. Üksi ei suudeta ega taheta midagi korda saata. Ehk muutus eestlane enne koroonakriisi liigagi seltsivaks ja üksitegemise iseseisvus kadus iga päevaga aina rohkem. On loogiline, et teatris ja etendusel käiakse koos ja ka see, et restoranis kohtab peale iseenda ning kaaslase veel teisigi hingi. Ühelt poolt käiakse teisi inimesi vaatamas, teisalt ka ennast näitamas. On ka neid, kes käivad rahvarohkemates kohtades, et leida uusi tutvusi. Viirusekriis pani kõigele sellele aga piiri. Veel mõni kuu tagasi oli restoranis einestamine võimatu. Küll jäi mõneks ajaks võimalus restoranigurmeed hotellituppa tellida, kuid kahekesi või üksi einestamiseks ei vaevutud kodudressi pidukleidi vastu vahetama. Kuna võõrastele ei ole tarvis end näidata ning uusi suhteid leida, siis tundus piduriie raiskamisena.

Ka suuremad festivalid asendusid erapidude või veel rohkem koduste ringis pisema tähistamisega. Seda aga enamik eestimaalasi omaks võtta ei soovinud. Kui on pidu, siis olgu ka melu ja melu juurde käib suurem hulk inimesi. Selle igatsuse tõttu ongi viimastel nädalatel, kui piirangud on leevenenud, kõikvõimalikud festivalid rahvast täis voolanud. Ei ole vahet kui väikse vahemaa tagant või kui sarnaste või erinevate esinejatega pidu peetakse, rahvast tundub jaguvat kõikjale. Piire ei sea ka piletihinnad, mis kohati krõbedavõitu, sest meelelahutuse pealt kokku hoida ei soovita.

Kui üksi pidutsemist eestlane aastaga ära ei õppinud, siis üksi sporditegemise või rabas kakerdamise küll. Enne kriisiaja algust jaguneti ikka hooajalisteks spordivihtujateks ja spordilembese elustiili kummardajateks. Oli neid, kes üksi teha ei suutnud ega soovinud ja vahetult enne rannahooaega end kas või mõneks kuuks spordiklubisse pressisid. Oli ka neid, kes ei armastanud sammugi joosta, kuid suurematel jooksuüritusel kobeda osalustasu eest jalad välja sirutasid ja kas või seltskonna või näitamise mõttes ettenähtud raja läbi lidusid.

Üksi harrastajad on jäänud üksi harrastajateks, kuid koostegijad ühistele spordiüritustele tagasi ei pressi. Olukord soovib ka veel harjumist ja ehk kulub osavõtumaks hoopiski meelelahutuslike festivalide peale esmajärjekorras ära. Küllap peagi olukord normaliseerub ja osalejad valguvad tagasi ka sportlikumate koostegemiste juurde, mitte ainult peo ning pillerkaari pärusmaadele.