Venemaa tegevus Eesti piiri lähedal on jõudnud uude, nähtamatusse, ent ohtlikku faasi. Kingissepa piirkonda paigutatud neljas sõjaline elektroonilise võitluse süsteem ei ole pelgalt tehniline detail, vaid see on sihilik rahvusvahelisi norme eirav rünnak, mille mõju ulatub juba Lääne-Eesti saarteni. Segades GPS-signaale, seab Venemaa ohtu meie turvalisuse, elutähtsad teenused ja isegi igapäevase elu.
Nähtamatu GPS-häire võib merel tunduda tühise ebamugavusena, kuid udu, halb ilm või kitsas väin muudab selle eluohtlikuks. Kui politsei või piirivalve ei näe reaalajas oma koordinaate või kui droon ei suuda lennata turvaliselt, siis ei ole see enam pelgalt tehniline probleem, see on suveräänsuse õõnestamine. Sisejulgeolekuametid ei pea küll relvi, kuid nad on pidevas „kontaktis” naaberriigi sõjatehnikaga. Mitte lahinguväljal, vaid raadiolainetes.
Venemaa õigustab oma tegevust väitega, et see on „kaitseks”. Ent rahvusvaheline õigus ütleb selgelt: ühe riigi „kaitse” ei tohi rikkuda teise territooriumil toimivate seadmete tööd. Eesti on protestinud, ent need on tagasi lükatud. Selline käitumine pole mitte ainult vastutustundetu, vaid ka ohtlikult ettearvamatu. Me ei räägi enam ainult Ida-Eestist – häired ulatuvad Voosi kurku, Vormsini, Kõpu poolsaarele.
Meie vastus ei saa olla pelk diplomaatiline noot. Nagu siseministeerium ja digiministeerium on juba alustanud, tuleb suurendada võimekust tuvastada, jälgida ja neutraliseerida häiringuid. Ka avalikkus peab olema teadlik – nii nagu meresõitja peab oskama navigeerida ka GPSita, peab ühiskond mõistma, et meie mugavuste taga peitub habras tehnoloogiline maailm. Samas on oluline mõista, et GPS pole ainult mugavusteenus. See on osa kriitilisest taristust, millele tuginevad päästeteenistused, lennuliiklus, laevandus ja isegi pangandussüsteemid. Kui selle töökindlus seatakse küsimärgi alla, tekib ühiskonnas ebakindlus, mida vaenulikud jõud võivad kergesti ära kasutada. GPS-häire ei ole lihtsalt tehniline rike, see on süsteemne nõrgestamine.
