Inimene ei ole masin. Inimestel on mured ja rõõmud. On kehvemad ja paremad päevad. Inimesed jäävad haigeks, vajavad puhkust ning teinekord ka tegudele kaasaelamist või lohutust. Töötav inimene vajab tunnustust ja palka ning kolleegide heakskiitu. Vajab ka seatud ning saavutatud eesmärke. Eeltoodut on tarvis selleks, et kasutada inimressurssi tulemuste saamiseks.

Paraku ihatakse aina rohkem protsessi ja panuse asemel hoopiski tulemust. Tulemusi soovitakse päevapealt, võimalikult minimaalsete kulutuste ning võimalikult madala energiakuluga. Veel aastaid tagasi kõlas naljana, kuidas masinad võtavad üle inimeste teod ja tööd. Praegu on nii paljud ametid juba masinatele üle antud, et seda isegi ei märgata. See on uus normaalsus ja keegi ei mõtle tagasi ammustele aegadele, kui üht või teist asja tegi füüsiliselt inimene. Selmet seisab kasutaja vastas nüüd masin, mis ajab asju säästlikumalt, vahel küll vajab korrapärast remonti või puruneb ka harva erakorrapäraselt, kuid kõik see on kergesti parandatav. Masinad ei võta iial haiguslehte ega avalda soovi minna töö ajast arsti juurde või lähedase pulmapeole. Kuigi vahel juhtub, et ka masinad purunevad ootamatult ning kõige kehvemal ajahetkel, mil teenust vajatakse, siiski on see pisiasi. Parandamise saab organiseerida operatiivselt ja enamasti kiiresti.

Tõsi, masinate parandajaks ja tööshoidmise viimaseks lüliks on praegu veel inimene. Asendamatu inimene. Inimese asendamatust aga sedapuhku teadvustatakse aina vähem. Kõik toimiks justkui kellavärk ka inimeseta seal kaugel ahela lõpus. Millal aga kaob ahelast viimane inimressurss ja kas selleks ollakse juba valmis või saadakse üldse kunagi valmis? Sellele on praegu keeruline vastata.

Paljudki masinatega asendatud valdkonnad praegu enam suures mahus inimressurssi ei vaja. Kas ka selle süüks võib lugeda aina süveneva töötahte vähenemise? Või on masinate pealetung vastupidi tingitud just inimeste vähesest töötahtest ja liigsest nõudlikkusest? Praegu otsitakse tasakaalu masinate ja inimeste vahel. On selge, et laenutuskapid ei suuda lõpuni asendada siirast teretamist ja abivalmis teenindaja käsi, kuid teisalt tagavad operatiivsema, kiirema ja töökindlama lahenduse mitmegi teenuse või toote vahendamiseks.

Ilutulestik toob eestimaalastele alati pidumõtted meelde ning millegi kurva ega muserdavaga värvilist taevamaalingut seostada ei armastata. Küll aga külvati juba möödunud aasta lõpus justkui eeltööna igasse inimestesse kahtlusepisik, kas ikka on hädasti tarvis vana aastanumbrit ära saata ning uut vastu võtta kärtsu ja mürtsu saatel.

Värvilisi siluette taevas imetleda armastavad üldjuhul kõik. Nii on agaramad isegi soovitanud ilutulestikuraketid asendada hoopiski värviliste laservalguste mänguga. Mõned kuud tagasi, aastavahetuse pidustuste eel, oli suund muidugi hoopiski teine. Ilutulestikku tauniti loomade pärast, kes nende kaunite taevamoodustiste tekitatud müra tõttu end kuidagi kehvasti või ärevana kippusid tundma.

Aastaid kui mitte aastakümneid on pidu ja pillerkaar ning kärts ja mürts käsikäes käinud. Mitte ainult ilutulestikuraketid vaid ka näiteks vahuveini pudeli pauguga avamine on justkui pidulikkuse ja rõõmusõnumi sümbolina au sees olnud. Aina enam taunitakse taolist kärarikast pidutsemist. Seda enam, et koroonapiirangud tõmbasid igasugustele pidustustele mõneks ajaks mingis mõttes kriipsu peale.

Täna elame taaskord koroonapiirangute mõistes märksa vabamas maailmas ning enamasti ei jää ka hetkel ükski sünnipäeva- ega pulmapidu pidamata. Küll aga utsitatakse taaskord loobuma ilutusetikust. Meie maale saabunud sõjakoledusi läbi elanud põgenikud ei rõõmustavat taoliste kärgatuste üle. Ühelt poolt on see mõistetav ning mõistetav on ka nende judinaid tekitav saatus ning lähiminevik, kuid teisalt ei soovita ka oma tavapärast elu ning rõõmu tähistamist päris tagaplaanile puksida.

Milline müra on aga siis õigustatud ja milline mitte?

Täna on Ukrainast saabujad Eestimaal turvalisel pinnal. Nende hirm on küll põhjendatud, kuid hiirvaikses maailmas elamine paratamatult võimatu. Veel paar päeva tagasi kostusid Võrumaal mitmed sõjaväe harjutuslasud, mille eest avalikult ka hoiatati. Siiski on üpris võimatu rahvast eranditult teavitada, eriti neid, kes meie kohalikku keelt veel ei mõista. Ilutulestiku ärajätmine teeb meele tusaseks pidulistel, kuid kas selles võtmes oleks tarvis ka vajalikele õppustele keeld peale panna? See aga oleks juba otsene oht meie endi julgeolekule ning julgeolekuta poleks turvalist paika ei meil ega neil.