On selge, et erinevatel etappidel võib eestimaalase elu keskmisest keerulisemaks kujuneda ning vajatakse kõrvalist abi, et taas rajale tüürida. Viimasel ajal käiks justkui võistlus ja võidujooks selle üle, kellel siis lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige raskem ning kes vajab suurimat abi ja toetust? Teisalt unustatakse sageli ära, et abi, mida rajalt eksinutele pakutakse, tuleb suuresti rajalpüsijate rahakotist. Kuidas aga mõõta abivajaduse limiiti? On selge, et ajutiselt töö kaotanud või erinevatel tervislikel põhjustel töövõime vähenemise all kannatav või töövõime sootuks kaotanud inimene vajab tuge. Teisalt on tarvis adekvaatset hindajat, kes ütleb, mil määral abi saamine on õigustatud ja mil määral on abitus hoopiski õpitud.

Seda, et lapsed on ühiskonna alustala tunnistavad ilmselt peaaegu kõik. Nii on kõige suurema surve all lastetoetused ning õpetajate palgad. Õpetajad, kes peaksid justkui ühest küljest vastutama selle eest, et need niinimetatud alustalad saaks tugevast terasest, on kindlalt seda meelt, et kasvatamine jäägu ikka koduseinte vahele. Sajaprotsendiliselt valeks ei saa lugeda paraku kumbagi väidet. Nii nagu on ka keeruline kui mitte sootuks võimatu leida valemit, millega põhjendada lastetoetuste kasutamise valdkondi. On selge, et lastel, kes endiga veel päris ise toime tulla ei oska ega saa ja ei peagi, peaks olemas olema elementaarne. Kaetud peaksid olema põhilised vajadused ja elu lisaks sellele elamisväärne. Nii osatakse ka enda perele tulevikus väärt vundamenti luua. Olemata ise kogenud korrektseid eluviise ja põhimõtteid on üsna keeruline neid luua. Küll aga kipub lastetoetus, mille suurenemist tulihingeliselt nõutakse, jõudma valede hüvede katteks.

On asju ja olukordi, mida paraku ei ole võimalik kontrollida. Nii ei ole võimalik ühelgi ametnikul teada, mida üks või teine vanem lastele suunatud toetuse eest soetab. Õigeid ja valesid vastuseid siin ühtselt paraku polegi. Juhul kui vajaka on kõigest, siis ei saa lõpuni pahaks panna kui lastetoetuse eest köetakse soojaks tuba ning tuuakse tervele perele toit lauale ning selle võrra tõmmatakse kokku teiste, ehk küll vähem oluliste, kuid siiski lastele vajalike kulutuste arvelt.

Nii on raske kõigil. Ühtviisi, kuid erinevalt. On keeruline toetuse nurujatel, on keeruline nende määrajatel ja ka neil, kes hakkamasaamatutele makstava toetuse higi ja pisaratega peavad ajast aega välja teenima.

KALEVI ALT VÄLJA NR 33 > Pühapäeval, 8. mail tähistasime lippude lehvides emadepäeva, kõik-kõik rääkisid emadest ja lastest, lastest ja emadest. Kui emadepäevajärgsel nädalal asuti riigikogus keskerakondlaste eesvedamisel rääkima lastetoetustest, nimetati see millegipärast valitsuse lõhkumiseks!?

Ei tahaks siinkohal kirjutada, et ilusad sõnad emadest-lastest olid lihtsalt kohustuslikud ja külmad sõnad. Siis võiks emadepäeva unustada ja siirduda naistepäeva ülistamise aega.

Peaminister kaotas pea

On teada, et emaks-isaks olemine tähendab tarkust vastata päeva jooksul ehk sadadele küsimustele ja õhtul rääkida-lugeda unejuttu. Vihastamisele ja pea kaotamisele siin ruumi ei ole.

Pea kaotanuga teatavasti luurele ei minda. Luurele mineku mõte on aga tagada ohvriteta edasiliikumine.

Peaminister Kaja Kallas ütles aga pressikonverentsil tervele Eestimaale:„Olge siis mehed, tehke mulle umbusaldus, mis te veiderdate.”

Kas lastetoetuste suurendamine on veiderdamine!? Või hoopis peaministritoolist kinnihoidmine, nagu öeldi siis, kui peaminister oli Jüri Ratas.

Mis on laste(pere)toetus?

Kava näeb ette, et alates 1. veebruarist 2023. aastast oleks esimese ja teise lapse toetus 60 euro asemel 100 eurot, kolme- kuni kuuelapseliste perede toetus kasvaks 300 eurolt 700 eurole ning seitsme- ja enamalapseliste perede abiraha 400 eurolt 900 eurole. Lapsed on meie tulevik ja seega on tegu investeeringuga tulevikku!

See investeering (umbes 300 miljonit eurot) on seda õigeaegsem, et Eesti on inflatsiooniga (miinus 19 protsenti) Euroopa tipus ja pensionifondidki miinuses, hinnad aga kasvavad ja kasvavad. Ekspankur Indrek Neivelt arvab, et midagi on riigis väga valesti tehtud ja otsustatud, et oleme Euroopa Liidus kõige halvemas seisus.

Eesti lapsed – nähtamatud olendid

Kirjandusteadlane Maarja Vaino ütles Vikerraadio päevakommentaaris (6.05.), et Eestis elav eestlane oleks nagu nähtamatu, eriliste vajadusteta olend, kellega ei pea arvestama. Kui tarvis, paneme maakoole kinni, keeleõppega on, nagu on, eesti kultuuriloo õpe puudub,

Maarja Vaino küsib: kuidas saab Eesti Vabariigi territooriumil tegutseda ministeerium, mis oma sammudega toimib otse vastu rahvuskultuuri kaitsvale põhiseaduse vaimule?

Uus koalitsioon Reformierakond, Isamaa ja SDEga

Järgmine ootamatus oli peaminister Kaja Kallase lasta lendu mõte: „Kui eelnõu läheb läbi, astun tagasi ja püüan sõlmida koalitsiooni Isamaa ja sotsidega.”

Kindlasti ei ole peaministril midagi laste vastu, kuid raske on ärritunud inimesest aru saada.
Aga konsensus ehk üksmeel?

Olukorrast väljapääs oleks üksmeel, mis teeks au 101 riigikogulasele ja valitsusele. Tõsi, lastetoetustele raha leidmine ei ole lihtne, kuid kuskil ei ole kirjas, et kandideerides ministriks või riigikokku ootab ees lihtne elu palgapäevast palgapäevani.
Ameerika Ühendriikide 40. president Ronald Reagan on öelnud, et meil pole mõtet oodata, et valitsus lahendab meie probleemid. Valitsus ongi meie probleem.

See-eest üksmeel tähendab, et raha leidmine peretoetusteks on eranditult kõigi mure ja keegi ei saa köit lohistada või vastu töötada. Milline sünergia! Ja seda on meie rahval praegusel ajal oi kui tarvis.