KALEVI ALT VÄLJA NR 33 > Pühapäeval, 8. mail tähistasime lippude lehvides emadepäeva, kõik-kõik rääkisid emadest ja lastest, lastest ja emadest. Kui emadepäevajärgsel nädalal asuti riigikogus keskerakondlaste eesvedamisel rääkima lastetoetustest, nimetati see millegipärast valitsuse lõhkumiseks!?

Ei tahaks siinkohal kirjutada, et ilusad sõnad emadest-lastest olid lihtsalt kohustuslikud ja külmad sõnad. Siis võiks emadepäeva unustada ja siirduda naistepäeva ülistamise aega.

Peaminister kaotas pea

On teada, et emaks-isaks olemine tähendab tarkust vastata päeva jooksul ehk sadadele küsimustele ja õhtul rääkida-lugeda unejuttu. Vihastamisele ja pea kaotamisele siin ruumi ei ole.

Pea kaotanuga teatavasti luurele ei minda. Luurele mineku mõte on aga tagada ohvriteta edasiliikumine.

Peaminister Kaja Kallas ütles aga pressikonverentsil tervele Eestimaale:„Olge siis mehed, tehke mulle umbusaldus, mis te veiderdate.”

Kas lastetoetuste suurendamine on veiderdamine!? Või hoopis peaministritoolist kinnihoidmine, nagu öeldi siis, kui peaminister oli Jüri Ratas.

Mis on laste(pere)toetus?

Kava näeb ette, et alates 1. veebruarist 2023. aastast oleks esimese ja teise lapse toetus 60 euro asemel 100 eurot, kolme- kuni kuuelapseliste perede toetus kasvaks 300 eurolt 700 eurole ning seitsme- ja enamalapseliste perede abiraha 400 eurolt 900 eurole. Lapsed on meie tulevik ja seega on tegu investeeringuga tulevikku!

See investeering (umbes 300 miljonit eurot) on seda õigeaegsem, et Eesti on inflatsiooniga (miinus 19 protsenti) Euroopa tipus ja pensionifondidki miinuses, hinnad aga kasvavad ja kasvavad. Ekspankur Indrek Neivelt arvab, et midagi on riigis väga valesti tehtud ja otsustatud, et oleme Euroopa Liidus kõige halvemas seisus.

Eesti lapsed – nähtamatud olendid

Kirjandusteadlane Maarja Vaino ütles Vikerraadio päevakommentaaris (6.05.), et Eestis elav eestlane oleks nagu nähtamatu, eriliste vajadusteta olend, kellega ei pea arvestama. Kui tarvis, paneme maakoole kinni, keeleõppega on, nagu on, eesti kultuuriloo õpe puudub,

Maarja Vaino küsib: kuidas saab Eesti Vabariigi territooriumil tegutseda ministeerium, mis oma sammudega toimib otse vastu rahvuskultuuri kaitsvale põhiseaduse vaimule?

Uus koalitsioon Reformierakond, Isamaa ja SDEga

Järgmine ootamatus oli peaminister Kaja Kallase lasta lendu mõte: „Kui eelnõu läheb läbi, astun tagasi ja püüan sõlmida koalitsiooni Isamaa ja sotsidega.”

Kindlasti ei ole peaministril midagi laste vastu, kuid raske on ärritunud inimesest aru saada.
Aga konsensus ehk üksmeel?

Olukorrast väljapääs oleks üksmeel, mis teeks au 101 riigikogulasele ja valitsusele. Tõsi, lastetoetustele raha leidmine ei ole lihtne, kuid kuskil ei ole kirjas, et kandideerides ministriks või riigikokku ootab ees lihtne elu palgapäevast palgapäevani.
Ameerika Ühendriikide 40. president Ronald Reagan on öelnud, et meil pole mõtet oodata, et valitsus lahendab meie probleemid. Valitsus ongi meie probleem.

See-eest üksmeel tähendab, et raha leidmine peretoetusteks on eranditult kõigi mure ja keegi ei saa köit lohistada või vastu töötada. Milline sünergia! Ja seda on meie rahval praegusel ajal oi kui tarvis.

Iga aasta maikuu teisel pühapäeval on emadepäev. See on päev, mida mingis eas on võimalus vähemal või rohkemal määral tähistada paljudel. Kord ollakse kellegi laps ning õnne korral ollakse kunagi ka kellegi ema, vanaema, vanavanaema... Emadepäev ei ole läbi aja olnud ühtviisi samasugune püha. Nii nagu kõik, on muutunud ka see tähtpäev. Maailmas tähistati emadepäeva esimest korda 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides. Päeva tähistamise idee pakuti välja aga juba palju varem, 1872. aastal.

Nii nagu nii mõnegi teise püha puhul on ka emadepäev Eestimaale jõudnud natukene hiljem kui see mujal esmakordselt loodi. Ka siis on olnud nii tähtsa päeva tähistamine võrdlemisi lünklik. Esmakordselt sai emadepäev Eestis tähistatud 1922. aastal, kuid üle-Eestiliselt tähistati antud tähtpäeva alles 1923. aastal ja hoopiski juunikuus. Populaarsust jõudis emadepäev koguda kuni 1940. aastani, mil ahel mõneks ajaks katkes, et naasta 1988. aastal.

Milline on aga parim viis emadepäeva tähistamiseks? Seda teab igüaks ise. Paraku on ka selles osas aeg ette loonud erinevad normid, mille järgimine tundub ühelt poolt jabur, teisalt vabatahtlik ning samas hoopiski sunniviisiline. Väikese lapsena on keeruline mõista emadepäeva kuupäevalisust ja selle päeva olulisust. Siis oleneb antud tähtpäeva tähistamise meelespidamine ning viis pigem kõrvalseisvatest täiskasvanutest. Lapse jaoks on aga esmalt iga päev siiralt emadepäev. Tegutsetakse emotsiooni ajel ja kui leitakse lilleõis või kena kivi, siis antakse kink üle oma emale. Sealjuures ei hoolita ei ilmast, kuupäevast, kuust ega millestki muust.

Täiskasvanud inimesed tunnevad sageli survet, nii nagu jõulude ajal. Emadepäeva tähistamine ei saa tulla enam loomulikult ja igapäevaselt, kuid justkui peab olema kohustus ühel päeval aastas. Täiskasvanutele kahjuks laste siiraid emotsioone igal päeval ei jagu. Selleks ongi tarvis kirja panna tähtpäevad, mis tuletavad meelde, millal oleks olenemata emotsioonidest paslik teha ühele või teisele enda jaoks olulisele inimesele kingitus. Jah, just kingitus, sest iga püha juurde on aja möödudes suudetud kinnitada emotsioon, mille parimaks väljendusviiskiks loetakse millegi kinkimist. Kingitakse aga enamasti midagi hoopis hinnalisemat kui lapsepõlves olenemata kuupäevast nopitud lilleõis või kivi, kuid paraku osutub see hoopiski millekski palju väärtusetumaks.