Kui uurida Eesti sõidukijuhtide käest, kas neid häirib rohkem teiste juhtide kihutamine või see, kui keegi sõidab liiga aeglaselt, siis pigem tekitavad tuska liialt aeglselt liikujad, selgus If Kindlustuse korraldatud uuringust.

Kõige enam häirib Eesti juhte see, kui keegi vahetab äkki rada ja tuleb tema sõidurajale. See ajab kurjaks lausa 66 protsenti juhtidest. Pooled vastajatest on pahased teiste juhtide peale, kes nende ees ootamatult pidurdavad või sõidavad liiga aeglaselt. Seega häirib vähemalt pooli juhte tugevalt kõik, mis segab neid sõitmast soovitud trajektooril ja kiirusega. 

Teiste juhtide kiirustamine aga nii paljusid ei häiri. Ainult 28 protsenti juhtidest tunneb ennast häirituna, kui keegi sõidab lubatust kiiremini, ja 26 protsenti juhtidest tunneb pahameelt, kui keegi kiirendab tänaval liiga äkiliselt. 

If Kindlustuse ekspertgrupi juhi Marion Meiuse sõnul võiksime suvele vastu minnes sellist suhtumist muuta. „Kui juhid sallivad kiirustamist, kuid mitte seda, kui nende arvates sõidetakse liiga aeglaselt, tähendab see mõistagi rohkem õnnetusi,“ selgitas Meius. „Õnneks selgus ka see, et rohkem kui pooltele juhtidele ei meeldi, kui teised juhid kasutavad sõidu ajal mobiiltelefone. Nii vastas 56% juhtidest. See on tõesti selline kõrvaline tegevus, mis võib ohtu seada nii juhi enda kui ka teised liikluses osalejad.“

„Juhte häirivad ummikud, see on küllap selge kõigile. Ummikud on kõigile pingeallikad, aga peame mõistma, et emotsioon roolis pole kunagi kasulik. Uuringust selgus, et 45 protsenti juhtidest on kurjad, kui nad soovivad ummikus rada vahetada ja näitavad suunatuld, kuid neid ei taheta vahele lubada. Samas selgus ka, et 46 protsenti juhtidest on ise kurjad, kui keegi soovib ummikus nende sõidurajale tulla, kasvõi suunatuld kasutades. See näitab otseselt, et ligi pooled juhid tajuvad kaasliiklejate poolt rajavahetuse takistamist,“ ütles Meius.

Enamikku juhte häirivad teiste sõiduvõtted, enda vigu nähakse märksa harvemini. 10 protsenti juhtidest kinnitas, et nad ei tahagi lubada teist juhti oma sõidurajale, kuigi too kasutab suunatuld. Üheksa protsenti juhtidest arvas, et küllap häirivad nende sõiduvõtted teisi juhte, kui nad rada vahetavad. 

„Tundub, et enesekriitikat on juhtide seas napilt. Ilmselt vajame liikluspilti rohkem mõistmist ja loogilist mõtlemist,“ arutles Meius. „Olgem üksteise suhtes sallivamad ja teeme endast oleneva, et liiklus toimuks sujuvalt. Pingete tekkimine ja nende tekitamine liikluses muudavad üldise liikluspildi närviliseks ja ei too kasu mitte kellelegi. Pigem suurendab see avariidesse sattumise ohtu. Kindlustus saab küll katta autode remondi kulud, aga õnnetustes võivad kannatada saada ka inimesed.“

If Kindlustuse poolt möödunud suvel läbi viidud uuringust selgus, et Eestis kasutab 22 protsenti autojuhtidest salvestavat videokaamerat. 34 protsenti juhtidest teatas siis, et nad plaanivad selle kasutusele võtta.

„Õnneks juhtub juba üsna tihti, et liiklusraevu tõttu tekkinud ohtlikest olukordadest saadetakse politseile auto pardakaamera videoid, mis on reaalselt aidanud politseil neid inimesi korrale kutsuda. Teisi juhte seganud, pidurdama- või liikumissuunda muutma sundinud liikleja võetakse vastutusele. Isegi kui kiiruse ületamise eest ei saa video põhjal vastutusele võtta, siis ebakorrektse sõidu ja kaasliiklejate tahtlikku ohtu seadmise eest küll. Pardakaamera on kindlasti vahend, mis toob liikluses toime pandud teod avalikuks ja selle asjaolu teadvustamine distsiplineerib,“ selgitas Meius.

If Kindlustuse poolt Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud uuringus osales pisut rohkem kui 1000 inimest igast riigist.