Vanemaealiste uuringu 2010. aasta andmetel pidas 50-aastasest ja vanemast elanikkonnast oma tervist suurepäraseks või väga heaks 30 protsenti, samas külastas kolmandik vanemaealisi perearsti vähemalt viis korda aastas.

50-aastaste ja vanemate eestlaste seas oli oma tervist väga heaks või suurepäraseks pidavate inimeste osatähtsus 33 ja mitte-eestlaste hulgas 22 protsenti, teatas statistikaamet. Linna- ja maa-asulates väga hea või suurepärase tervisega inimeste osatähtsus oluliselt ei erinenud. Näiteks suurepärase tervisega 50–54-aastaseid oli linnas 49 ja maal 51 protsenti.

Rohtudega ravitavate haiguste keskmine arv oli kõige suurem 75–79-aastaste vanuserühmas ja kõige väiksem 50–54-aastastel. Naistel oli keskmiselt rohkem rohtudega ravitavaid haigusi kui meestel. Lisaks ilmnes uuringust, et 90-aastastel ja vanematel oli keskmiselt vähem rohtudega ravitavaid haigusi kui vanemaealiste uuringu noorematel vanuserühmadel.

Haigustest esines vanemaealistel kõige rohkem ehk 47 protsendil kõrget vererõhku ja see terviseprobleem kimbutas kõige rohkem 75–79-aastasi. Lisaks kõrgele vererõhule esines küllaltki palju ka artriiti, kõrget kolesterooli ja südameinfarkte. Vanemaealistel naistel esines kõikides vanuserühmades rohkem kõrget vererõhku ja artriiti, meestel enam südameinfarkti.

Enamik vanemaealistest väitis, et igapäevase enesehoolduse ja endaga toimetulekuga neil probleeme pole. Siiski oli vanemaealiste seas ka inimesi, kellel on igapäevase toimetulekuga tõsiseid raskusi, seda kõige rohkem 85–89-aastaste seas. See võis tuleneda sellest, et mida vanem on inimene, seda rohkem esineb tal erinevaid haigussümptomeid — ligi 40 protsenti 85–89-aastasi kannatas nelja või rohkema haigussümptomi all, 50–54-aastastest üheksa protsenti.

Mida rohkem on sümptomeid ja haigusi, seda rohkem külastatakse ka erinevaid arste. Sagedat arstiabi kasutavad kõige rohkem 75–85-aastased. Sagedaks arstiabi kasutamiseks loetakse seda, kui inimene külastab erinevaid arste rohkem kui viis korda aasta jooksul. Perearsti juures käivad vanemaealised aastas enamasti 2–4 korda. Kolmandik 50-aastastest ja vanematest käis aasta jooksul perearsti visiidil viis ja rohkem korda.

Eesti ja Venemaa vahetavad piirileppe jõustumisel piirijoone korrigeerimisel 128,6 hektarit maad, mõlemad pooled vahetavad piiriäärseid maatükke võrdses ulatuses.

"Piirileppe jõustumisel korrigeerivad pooled piirijoont, et see kulgeks looduses loogilisemalt. Vahetatakse suuremaid ja väiksemaid maatükke, kuid tulemus on lõppkokkuvõttes null ja kumbki pool ei saa teiselt rohkem maad juurde, kui ära annab," ütles välisminister Urmas Paet BNS-ile.

Välisminister märkis, et esmaspäeval ajakirjanduses levinud uudis, nagu saaks Eesti piirileppega kaks hektarit maad rohkem, kui ise piirijoone korrigeerimisega ära annab, ei vasta tõele.

Piirijoone kulgemises leppisid Eesti ja Venemaa kokku juba 2005. aastal allkirjastatud piirilepetes. Kõik kokkulepped, mis tehti seoses piirijoonega kulgemisega 2005. aastaks, jäävad ka uute lepingute allakirjutamisel piiri kulgemise aluseks, ütles välisministeeriumi pressiesindaja BNS-ile.

Venemaaga saavutatud kokkuleppe järgi saab Eesti näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Venemaalt 8,4 hektarit Valgemetsa talu maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Eesti Venemaa käest Perdaku külas ühe hektari, Lutepää ja Sesniiku vahel Saatse saapana tuntud maa-alal 115,5 hektarit ning Lutepää lähedal 2,6 hektarit maad.

Venemaa saab Eesti käest näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Marinova metsas 68,9 hektarit, Jemeljanova külas 12 hektarit, Lazareva lubjakivikarjääris 3,4 hektarit ning Ulanovo külas 1,8 hektarit maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Venemaa Eestilt Grabilovo soos 33,9 hektarit ja Mustjõe juures 5,5 hektarit maad.

Väiksemaid maatükke vahetavad riigid ka mujal.

Valitsus kiitis eelmise nädala neljapäeval heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingute eelnõu. Otsust tehes tugines valitsus õiguskantsleri seisukohale, et piirilepete sõlmimine on kooskõlas põhiseadusega ega mõjuta Eesti riiklikku õiguslikku järjepidevust. Piirilepete sõlmimisele avaldas oma toetust 14. mail ka riigikogu väliskomisjon.

Lepingutele kirjutab alla välisminister ning lepingud tuleb pärast allkirjastamist Eesti ja Venemaa parlamendis ratifitseerida. Lepingud jõustuvad 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Eesti ja Venemaa on alates eelmise aasta sügisest pidanud piirileppe sõlmimise teemal kolm konsultatsiooni. Piirilepingu projektis on sees nii Eesti kui ka Venemaa soovitud klauslid. Leppe projekti järgi kinnitavad pooled, et piirileping reguleerib ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Samuti kinnitavad pooled, et neil pole vastastikku territoriaalseid nõudmisi.

Riigikogu väliskomisjon koos kõigi riigikogu saadikutega otsustas mullu oktoobri alguses teha valitsusele ettepaneku alustada Venemaaga konsultatsioone, et leida võimalusi piirilepete sõlmimiseks. Ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Eesti välisminister Urmas Paet ja tema Venemaa kolleeg Sergei Lavrov allkirjastasid Eesti ja Venemaa piirilepped 18. mail 2005 Moskvas. Üks lepe sätestas Eesti ja Venemaa vahelise mere- ja teine maismaapiiri. Riigikogu ratifitseeris Eesti ja Venemaa piirilepped 2005. aasta 20. juunil 78 poolt- ja nelja vastuhäälega.

Viie fraktsiooni ettepanekul lisas riigikogu seadusele preambuli, mille kohaselt pidas Eesti parlament lepet ratifitseerides silmas, et piirileping muudab kooskõlas põhiseaduse 122. artikliga osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepinguga mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.

2005. aasta juuni lõpus teatas Venemaa, et võtab oma allkirja Eestiga sõlmitud piirilepetelt tagasi. Vene ametiisikute sõnul võimaldab riigikogus piirilepetele lisatud preambul esitada Venemaale tulevikus territoriaalseid nõudmisi. Eesti on seda väidet korduvalt tõrjunud.