Virisemise ja parastamise kõrval, mis on ühiskonna arenguks ühtviisi vajalikud, on muutumas harulduseks oskus näha inimestes head. Ja mitte ainult inimestes – oskus näha head oma kodus, kodumaal, kas siis Võrumaal või Eestis.

Oskus näha head on oluline, sest see võimaldab häid inimesi hoida. Selleks pole sageli palju vaja – piisab ühest heast sõnast või lihtsalt tähelepanemisest.

Kui alustada Võrumaast, siis on see olnud kogu Eesti kultuuri ja rahva taimelava. Siin on sündinud esimesed eestikeelsed raamatud ja ajalehed, siit on pärit laulupidude traditsioon, siit kogutud lugude baasil on siin kokku kirjutatud rahvuseepos „Kalevipoeg”. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Pole ime, et sinimustvalge lipp toodi uue rahvusliku ärkamise ajal 1987. aastal välja just Võrus. Üldistatult võib öelda, et Võrumaa – see ongi Eesti. Selles pole midagi imestada – vana Liivimaa kubermang võimaldas inimestele vabamat olemist kui toonane Eestimaa kubermang – siin elasid keskmisest suuremad, haritumad ja jõukamad eesti pered, mistõttu sai eesti rahva rahvuslik ärkamine alguse just Võrumaalt.

Praegusel välismaalt imporditud „küüned enda poole” individualistlikul, teaduskeeles öelduna postmodernsel tarbimisajastul pole kombeks kellelegi millegi eest tänulik olla või kedagi hea sõnaga meenutada. Maailma valitsevate üleilmsete suurfirmade jaoks pole pehmed väärtused olulised – määravaks on võime tarbida, soovitavalt ühes kohas ja kiiresti. Tarbimisühiskonna moto võib kokku võtta lausesse „Õnnelik on see, kel on surres kõige rohkem asju.”. Sestap pole ime, et Eesti, mis koondub järjekindlalt Tallinna, ei märka enda kõrval enam Võrumaad, kust kõik kunagi alguse sai. Unustamisele aitas kaasa nõukogude aeg, mis paljud juured läbi lõikas, terved pered hävitas. Praegune aeg jätkab seda laastamistööd.

Võrumaale on siiski alles jäänud väga palju head, millest kinni hoida, mida hea sõnaga meeles pidada. Siin on parimad koolibussijuhid, Metsavenna talu, liikluslinn ja Pikakannu kool.