Menu

Riigikogulane vastab pagulaste paigutamise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Seoses pagulaste saabumisega Eestisse on tekkinud küsimus: kuhu nad siis paigutada? Kagueestlasi huvitab aga ennekõike, kas neid meie kanti ka tuuakse.
Uurisime meie riigikogulastelt: 1. Eestisse on kavas paigutada 170 pagulast. Kuhu nad teie arvates mõistlik paigutada on? 2. Kui palju neist oleks mõttekas paigutada Kagu-Eestisse ning kuhu, millistesse omavalitsustesse?

Meelis Mälberg (Reformierakond): Eesti on tõesti avaldanud valmisolekut vastu võtta umbes 170 pagulast. Kõige suurem viga, mida teha, oleks koondada need inimesed siin ühte kohta. Hajutamine üle Eesti looks eeldused kiiremaks ühiskonda sulandumiseks. Tuleb teha tõsist eeltööd, et leida igaühele juba enne elu- ja töökoht. See aitab neil edaspidi ise hakkama saada ja loob võimaluse meie ühiskonna arengusse panustada. Mitte mingil juhul ei tohi põgenikud võrreldes Eesti inimestega erikohtlemise osaliseks saada.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Otstarbekam oleks pagulased jaotada maakondade vahel, et nad ei moodustaks ühtset kommuuni nagu praegu Vao külas või paljudes Euroopa pealinnades, kus mustanahalised moodustavad terveid linnajagusid. Praeguseks on meil esimene ehmatus üle elatud ja ma arvan, et kuni paarikümne perekonna vastuvõtmine on jõukohane igale maakonnale. Iseasi, kas kohalikule rahvale ja valla juhtkonnale saabujad meeldivad. Veel kerkib küsimus, kuidas vallaelanikud külalistesse suhtuma hakkavad. On nad lahked või tõrjuvad. Ka asjaolu, millest seni vähe räägitud: kuidas pagulased ise kohalikesse suhtuvad. Nagu juudi rabi ja politoloog Avraam Šmulevitš ajakirjanikele selgitas, mõjuvad euroopalikud käitumisreeglid moslemitele šokeerivalt ning provotseerivad nendepoolset vägivalda kohalike vastu. Isegi venelastega pole me poole sajandi jooksul ühist keelt leidnud, sest viitame kultuuride erinevusele. Mis siis veel Aafrikast saabujate kultuurist rääkida. Lähis-Ida või Aafrika on oma olemuselt eurooplastele üsna kauged ja sealsete inimeste arusaamad elust, vägivallast, naise ja mehe suhetest on Euroopa omadest kardinaalselt erinevad. Nii et kohalikega kohandumine võib võtta kauem aega, kui praegu arvame. Kuid kindlasti hakkab ka meil sündima palju ilusaid pruunisilmseid tüdrukuid ja poisse, kelle ema on eestlane.

2. Ma arvan, et Kagu-Eesti vallad on kõik omamoodi sobivad pagulaste paigutamiseks. Natuke ju soojem kliima kui Tallinnas ja elurütm ka pisut aeglasem ja maalähedasem. Samas on minule jäänud mulje, et tõrjuvat hoiakut võõraste suhtes on Lõuna-Eestis rohkem kui Tallinnas. Suurlinnainimesed on suure hulga kaaskondlastega rohkem harjunud kui väikese küla elanikud. Samas peame arvestama uue olukorraga maailmas ja kaugelttulijaile tuleb uks lahti hoida. Olles Euroopa Liidu liige, me enam pagulaste sissevoolust ei pääse. Meil lihtsalt ei lasta tõrjuvad olla. Meedia ja propaganda panevad asja paika. Ja kes ei allu, pannakse Euroopa häbiposti, kuhu ükski poliitik ei taha sattuda. Olukord sarnaneb väga Nõukogude Liidu ajaga, kus rahvuspoliitika nägi ette ühtse Nõukogude rahva tekkimise. Nüüd püütakse sama teha Euroopa Liidus, kus kõik eestlased on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanikud. Nii et Brüsseli rahvuspoliitikale pole mingit mõtet vastu seista, asi tehakse niikuinii ära ja lähiaastatel on oodata hulga suuremat pagulasvoolu, kui meile praegu räägitakse. Muide, pange tähele! Enne kevadisi valimisi ei julgenud ükski valitsusliidu poliitik valijaile peatsest pagulasvoolust rääkida, kuigi Toompeal oli asi hästi teada. Oleks rahvas sellest kuulda saanud, poleks Reformierakonda võimule valitud.  

Ivari Padar (SDE): Pagulased saab mõistlikult paigutada ühelt poolt sise- ja sotsiaalministeeriumi ning teisalt kohalike omavalitsustega tehtud  kokkulepete alusel. Need kokkulepped on praegu väljatöötamisel ja seetõttu on raske konkreetset arvu nimetada, palju neist tuleb Kagu-Eestisse. Olen mõnede Kagu-Eesti omavalitsusjuhtidega sellel teemal ka vestelnud ja nendest vestlustest on mul arusaam, et mõistlikul määral on probleem lahendatav. Kui inimesed siia hajali paigutatakse, siis on võimalus nad kohalikku ellu kohandada. Samas võib tavasuhtlemisel inimestega kohata väga vihast ja pagulasvaenulikku arusaama. Eks see teema on meile õige ootamatult sülle langenud ja iga asi vajab aega, et seda  enda jaoks lahti mõtestada. Seda mõtestamist on kindlasti kergem teha inimestel, kes on ilmas ka veidi ringi käinud.

Uno Kaskpeit (EKRE): Enamik nendest pagulastest on mõistlik ära jagada nende vahel, kes on võtnud Eesti rahva nimel vastu selle otsuse, et pagulasi Eestisse vastu võtta. Ülejäänud tuleb paigutada nende juurde, kes on avalikult õigustanud valitsuse tehtud otsust. Siis on õiglus majas ja me saame kindlad olla, et see eespool mainitud seltskond on Eesti riigi ja rahva eest väljas ning avab esimesele 170 pagulasele oma tare uksed.

Kagu-Eesti osas tuleb kindlasti esmalt küsida omavalitsusjuhtide käest. Arvan et enamik omavalitsusjuhte, kes kuuluvad valitsusliidu parteidesse, annavad nõusoleku vastuvõtuks, sest partei distsipliin sunnib seda tegema.  Kui oled toiduahela otsas, siis ei saa seda läbi lõigata. Huvitav avaldus oli 7. juuli Valgamaalases, kus austatud Valga linnavolikogu esimees härra Ivar Hunt oli valmis kahel käel pagulasi vastu võtma ja vihjas asjaolule, et Valgas on kunagi elanud 18 000 elanikku, kuid praegu on neid ainult 13 000. Selles avalduses kajastub täpselt minu väljaütlemine partei distsipliinist ja toiduahelast. Samas Tõrva linnapea keeldus põgenike vastuvõtust ja rõhutas, et selliseid asju tuleb kindlasti küsida linnaelanike käest.

Minu seisukoht on muidugi selline, et seda tuleks küsida Kagu-Eestis elavate inimeste käest. Mina isiklikult küll ei soovi, et mõne aasta pärast oleks Kagu-Eestis nagu Rootsis Malmös, kus põliselanikud ei julge enam väljas liikuda ning kõik sisserännanute vägiteod vaikitakse maha. Sellest ei räägita avalikult Rootsi ajakirjanduses, sest see on seal tabu.

Maire Aunaste (IRL): Kuna nii erakordselt tähtsa teema lahendus on pandud otsustamise mõttes ministri või ministrite õlule igas riigis, siis on väga kergemeelne ja kergekeelne uurida arvamust näiteks riigikogu liikmetelt. Mina olen lojaalne valitsusjuhiga, aga ma ei saa tema asemel vastata. Mina ei olnud Brüsselis siis, kui pagulaskvoodid kokku lepiti. Kohal oli siseminister Hanno Pevkur ja loomulikult oli iga poolt- või vastuliigutusega kursis ka peaminister. Olen nõus, et Eesti ei saa jääda väljapoole tõsiseltvõetavaid partnereid Euroopa Liidus, aga mina rahvasaadikuna ei saa ennast samastada valitsusliikmetega, kes Eesti riigi asju iga päev otsustama peavad. Kui Eesti valitsusesindaja oli nõus võtma Eestisse 170 pagulast kahe aasta jooksul, siis ta ju sel ajal samuti ei teadnud, kuhu nad täpselt paigutada. Kas mina riigikogu liikmena peaksin teadma? Oleks erakordselt isekas ja vastutustundetu anda näpunäiteid teemal, kui palju ja kuhu tulevikus saabuvaid pagulasi paigutada. Omavalitsusjuhtide õlgadele on asetatud väga raske koorem, tulla toime täiesti uue probleemiga: abivajajad väljastpoolt oma maakonda. Kuidas mina, inimene Tallinnast, oskaksin anda suuniseid, kuidas tegutseda Lõuna- ja Kagu-Eestis? Siin ei saa olla eelistusi ega käskusid – tuleb tegutseda võimaluste piires. Elan kogu südamest Eesti omavalitsusjuhtidele kaasa, et nad leiaksid meie vabariigi väga raskes tõsieludraamas õiged otsused ja võimalused. Hea tahte kõrval
ainult võimalused ju loevadki.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Neid pagulasi, keda saadetakse meile Kreekast ja Itaaliast, ei ole meil vaja üldse vastu võtta, sest meie ei ole selles süüdi, et need riigid ei taha oma piiri kaitsta. Nende vastuvõtmine ei ole põgenike jaoks lahendus, vaid süvendab probleemi veelgi. Neid inimesi tuleb püüda abistada nende kodumaal ning tuleb lõpetada inimkaubandus.

Meie väike Eesti riik ei suuda Kreekat abistada, samal ajal neid nii rahaliselt toetades kui ka sealt pärit põgenikke vastu võttes. See ei ole solidaarsus, mille nime all seda kõike korraldatakse. Tasub lugeda siseministeeriumi tellitud riskianalüüsi ja veenduda, mis võib meid ees oodata. Meile saadetakse inimesi, kes on pärit täiesti teisest kultuuriruumist ja nendega tuleb kaasa usk, mis on meile täiesti võõras. Ka ei ole võimalik kindlaks teha, et nende põgenike seas ei ole islamiäärmuslasi ja ISISe võitlejaid. Põhiosa põgenikest on noored mehed, kes peaksid oma riiki, naisi ja lapsi kaitsma, mitte esimesena laeva trügima. Põgenike hulgas on vähe naisi ja lapsi, kes tegelikult abi vajavad.Mina olen seda meelt, et Eesti ei saa kõikidele põgenikele selga pöörata ja eelkõige Ukrainast pärit sõjapõgenikke võiks teatud arvu vastu võtta. Kindlasti see arv ei saa piirduda 170ga, sest paarkümmend tuhat põgenikku on veel jagamata ja nendega, kes siia saadetakse, saavad hiljem sugulased liituda. Räägime ikka tuhandetest ja seda mitte väga pika perioodi jooksul. Põgenikke ei tohi paigutada ühtegi omavalitsusse, kes selleks nõusolekut ei ole andnud. Kagu-Eestis on avaldanud soovi pagulasi vastu võtta mitmed omavalitsusjuhid ja eelkõige saabki nende omavalitsustega arvestada. Näitena võib siin tuua Räpina valla, kus vallavanem on avalikult välja öelnud, et nemad on nõus põgenikke vastu võtma.

Kalvi Kõva (SDE): 1. Tark pagulaspoliitika tugineb kolmele sambale, milleks on keel, kool ja töö. Ehk siis iga siia saabunud pagulane peab kohe alustama keeleõppega ja lastele tuleb tagada võimalus kooli minna. Täiskasvanutele tuleb vajaduse korral pakkuda ümberõpet, näiteks kutsekoolis. On väga tähtis, et Eestisse saabunud suudaksid kiiresti töö leida ja endale elatist teenida. Seega tuleb pagulaste paigutamisel Eestis sellest lähtuda, et on olemas vaba elamispind, aga kindlasti ka vabu töökohti, võimalus õppida eesti keelt ja kooli minna.

2. Kõige õigem on küsida omavalitsustelt, kas nad suudavad ühele või mitmele sõja eest põgenenud perekonnale peavarju pakkuda, võimalust eesti keelt õppida, lastele lasteaias ja koolis kohta leida ning tööd pakkuda. Kui seda võimekust ei ole, pole ka pagulaste seisukohalt õige neid sellistesse omavalitsustesse suunata.  

Arno Sild (EKRE): 1. Enne kui pagulaste paigutamisest rääkida, tuleb kõigepealt selgeks teha, kellega üldse tegemist on. Tähtis on eelkõige mitte see, kuhu nad paigutada, vaid kuidas neid meie ühiskonda vastu võtta. Peab selge olema, kes need inimesed on hariduselt ja tööoskuselt. Kiiresti peab lahendama keeleküsimused. Ei ole reaalne, et inimesed kohe paigutada üksikult või väikeste gruppidena mitmesse omavalitsusse. Pealegi enamikus omavalitsustes on praegu isegi tööpuudus, miks peaks siis väljastpoolt tulijaid tööle võtmisel eelistama. Enamikul tulijatel puuduvad kogemused ja oskused Eestis töötada.

2. Kui palju pagulasi Kagu-Eestisse paigutada, sõltub kõigist eespool toodud asjaoludest. Mingeid ennustusi Kagu-Eestisse paigutatavate pagulaste arvu kohta ei ole võimalik teha. Meie eluga kohandumine on võõramaalastele väga raske. Oleks minu otsustada, võiksid nad üldse tulemata jääda.

Liina Kersna (Reformierakond): 1. Kindlasti ei peaks neid ühte kohta paigutama. Siia saabuvatele sõjapõgenikele õpetatakse eesti keelt ja kultuuri ning tehakse kõik nende integreerimiseks tööturule. Mina usun, et Eesti riik on teiste aitamiseks piisavalt tugev. Viimase kümne aastaga on Eesti andnud elamisloa 23 000 mitte-Euroopa sisserändajale, kellega meil ei ole probleeme tekkinud. Need inimesed elavad juba ammu meiega ja on üks osa meie ühiskonnast.

2. Eelmisel nädalal külastasin Roosu talu, mille peremees ütles hästi: „Kui nad ka tööd teevad, siis ühe pere võiks võtta küll!” Ma usun inimeste headusesse ja kaastundesse. Ja usun ka sellesse, et kui rõhutame elus häid asju, saab headust maailma rohkem ja kui võimendame negatiivset, saab see jõudu kasvamiseks. Sõjapõgenikke võtavad vastu need, kelle süda on piisavalt suur ja võimalused lubavad abivajajaid toetada.

Priit Sibul (IRL): Kõige olulisem on, et saavutasime selle, et kohustuslikke kvoote ei määrata Euroopa Liidust. Esialgse prognoositud kvoodi asemel jääb läbiräägitud vastuvõetav sõjapõgenike arv viis-kuus korda väiksemaks. On selge, et Süüriast ja teistest islamiriikidest pärit kristlastel ei ole alternatiivi kristlikusse Euroopasse põgenemisel. Meil on oluline sõja eest põgenevatele inimestele toeks olla. Usun, et läbiräägitud number on meile paari aasta jooksul jõukohane. On ülimalt oluline, et me ei suunaks põgenikke laagrisse, vaid suudaksime neile pakkuda keskkonda, kus nad ise endaga hakkama saavad. Seetõttu on eriti oluline, et minister Tsahkna saaks oma plaani realiseeritud. Selle plaani kohaselt peaks sõjapõgenikega seonduvate probleemide ja abistamisega hakkama riigi kõrval tegelema ka kirikud ja kogudused.

Meil on oluline tagada, et põgenikel tekiks elamisvõimalused ning tugiisikud, kes aitaks neil siinse eluga paremini ja kiiremini kohaneda. Samavõrra on oluline, et saaksime endale põgenikud, kes teaksid ja teadvustaksid meie traditsioone ja arusaamisi. Nõnda on meil võimalik sõjapõgenikke aidata, endile suuri lisaprobleeme tekitamata.

LOE VEEL

LOE VEEL

15 PÄEVA ENIMLOETUD