Nii nagu selgus reedesest Võru inimeste kohtumisest sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga, on pagulaste küsimuses liikvel palju segast infot.

Info segaduses pole omakorda midagi üllatavat, sest pagulaste küsimus on vähemalt Eestis küllalt uus asi ja sellega pole keegi jõudnud eriti tegeleda. Pagulaste teema on Eestile väljastpoolt peale surutud, niisamuti vajadus hakata pagulasi kiirkorras vastu võtma. Kiirustamine omakorda põhjustab vigu.

Nii on valitsus varem teada andnud, et Eestisse tuuakse ainult Süüriast pärit kristlasi. Reedel ütles Tsahkna Võrus pensionäridele, et Eestisse jõuab ka moslemeid. Kuivõrd teema on kõigile uus, siis pole ime, et ka valitsuse liikmed ise ei tea täpselt, keda ja kui palju üldse Eestisse jõuab. Vastuseis pagulastele on suur üle terve Euroopa Liidu ning on üsna selge, et kultuurilt ja kommetelt lähedasi kristlasi tahaks valdavalt kristliku traditsiooniga Euroopas kõik omale saada. Kas neid ka kõigile üldse jagub, on iseasi.

Eesti miinuseks pagulaste vastuvõtmisel on asjaolu, et siin pole selle teemaga pikka aega tegeldud. Pigem on eestlased ise mujale läinud: väljarändajatena tsaariajal Venemaale ja Taga-Kaukaasiasse ning pagulastena sõja ajal Läände. Pärast sõda tulid Eestisse tagasi siit sõja käigus Venemaale põgenenud inimesed, aga nende jaoks olid siinsed olud tuttavad. Pärast sõda Eestisse saabunud venekeelset elanikkonda ei saa pagulastega võrrelda, kuna neid ootasid siin juba korralikud elu- ja töökohad. Nad olid Eestis toonaste võimude poolt kutsutud külalised.

Praegune pagulaste tulek on igatepidi ülejala tegutsemine. Kiirustamise põhjuseks on Lõuna-Euroopasse lühikese ajaga koondunud sajad tuhanded inimesed, kellel pole mitte kuhugi minna: tagasi ei taha ja edasi ei saa. Lõuna-Euroopa riigid on kriisist räsitud, mistõttu seal pole õigeid elu- ega töötingimusi. Selleks, et ära hoida põgenike stiihilist liikumist näiteks Pariisi või Londonisse, on loodud mehhanism, et kutsumata külalised ühtlaselt jagada.

{fcomment}