Noh, sõbrad – tuludeklaratsioonid ammu täidetud, saadetud ja mõnel ehk isegi midagi tagasi saadud? Palju õnne kõigile, kel vedas! Palju õnne ka kõigile, kes on võimelised siiralt ja ausalt rõõmustama, et küll see elektrooniline tuludeklareerimine on ikka mugav ning lihtne. Paar minutit ja valmis.
Üks mu sõber on selline. Muudkui rõõmustab. Püsib ööni üleval, et ühena esimestest deklaratsioon ära täita. Kui küsida, et kas sa kunagi selle peale ka oled mõelnud, et põhimõtteliselt ei peaks see üldse nii käima ega ole suurema aja ajaloost ka käinud, süüdistab ta mind pahatahtlikkuses ja kiuslikkuses. Võib-olla õigusega.
Teine sõber väidab jälle, et tema oma deklaratsiooni üldse ei loe, muudkui vajutab, et nõustun, nõustun, kinnitan, olen teadlik … Kui just arvuti tagasi kutsub, et midagi täitmata, siis läheb ja täidab, püüdes mitte vaadata seda, mis on ümber. „Ma ei taha imestada, kuhu ma selle raha küll pannud olen,” ütleb ta ise. „Ma ei taha ka maksuametiga vaieldes endale tähelepanu tõmmata. Las läheb ja on selleks aastaks korras.”
Mõlemad on jube rahul. Nagu ilmselt paljud. Kui siiralt, on juba kaheldav. See rikub paljutki ära – riigipalgaline, loomulikult, peab e-riiki kiitma ja, mis seal salata, mitmed oma tuludeklaratsiooni liiga hoolega lugenud mehed on langenud ahastusse: „Polnudki nii vähe …, aga kus see kõik jäi, eh?” Samamoodi loodab ilmselt mõnigi, et keegi ei hakka tema deklaratsiooni põhjalikumalt lugema. Mõistetav. Inimlik.
Ent kui sellest püüda natuke mööda vaadata, hoida peast kinni ja jõllitada oma tuludeklaratsioon korralikult läbi? Ja meenutadagi eelkõige, et kuhu see kõik jäi? Mitte see osa, mille te ise oma uljamatel hetkedel – ah, küll ikka jälle raha saab – huugama panite, vaid just need maksud. Tulu-, sotsiaalmaks, haiguskindlustus, töötuskindlustus … Niinimetatud käibekat võite lugeda igapäevastelt poearveteltki, aktsiiside teemal käige EMTA leheküljel ära, kui arvutamist ei pelga.
Kuhu see jäi ja mis sellega tehti?
On keegi kunagi saanud teate, et, vaat, nii ja nii palju sinu makstud maksudest läks selle või tolle niinimetatud avaliku teenuse osutamiseks? Et seal oleks kirjas, kus on olemas ruutmeeter maanteed, mille man võiksid peatuda ja heldimusega vaadata: see jupp siin on minu raha eest remonditud? Et see oli just MTÜ Headus ja Hoolekanne, kes oma konverentsi ühe delegaadi pool hommikusööki sinu raha eest kinni maksis? Pole ju. Vist.
Parem on tegelikult sedapidi üldse mitte mõtlema hakata. Sest varem või hiljem kargab pähe, et küsiks. Küsiks kõigepealt maksuametilt paberi, et vaadata, palju neid makse on elus siis vabariigi ustavatesse kätesse usaldatud. See arvatavasti oleks veel lihtne, sest maksuamet on vägagi viisakas asutus – võin ise kinnitada.
Edasi – vist siis rahandusministeeriumisse paberi koopia ja palve: „Kus te selle kõik panite? Kellele, miks?” Seal võib aga juba tõrge tekkida ja tuleks hakata vehkima jutuga teabenõudest, kodaniku õigustest, läbipaistvast riigist. Parimal juhul, tõenäoliselt, suunatakse teid edasi teistesse ministeeriumidesse.
Ehk siis kokku kõlab nagu päris suur töö. Tuleks ju kogu aeg lihtsameelset nägu teha, seletades: „Ma lihtsalt tahaks teada, eelkõige, et kas mina, kodanik, võin ülepea selliseid asju teada või et kas keegi üldse ka sedapidist arvestust on võimeline pidama …” Oleks ju huvitav.
Tuleb üles tunnistada – sinane mõte tuli mul pähe viis aastat tagasi. Ma pole julgenud isegi mõtlema hakata selle teokstegemisest. Hirm on. Mine nüüd ennast riigile ebamugavaks tegema! Tea, mis vastu tehakse! Arg mees, mis parata. Mis aga on omaette teema – miks ei julge julgeda?