Võrumaa peab elama!

Kui asusin maavanema ametisse, oli mulle selge, kuhu suunda tuleks hakata atra seadma. Hariduse, kultuuri ja spordi osas on maakonnas asjad pigem hästi või isegi väga hästi. Suuremad kitsaskohad, millest tingitult on inimesed sunnitud siitkandist lahkuma, on vähene ettevõtlus ja tööpuudus. Need on probleemid, mille tagajärjeks on päästekomandode või koolivõrgu koomaletõmbamine, vaikne ja üleüldine hääbumine. Sellest tulenevalt on hädavajalik tegeleda tekkepõhjustega, mitte kulutada kogu energiat tagajärgedega võitlemisele.

Ma ei soovi tõstatada teemat „kvalifitseeritud” tööjõu puudusest. On selge, et Kagu-Eesti töötutest 1300 on erinevate oskustega võimelised koheselt tööle asuma ja vajadusel ümberõpet saama. See on arvestatav hulk inimesi ja rääkida, et meil puuduvad üldse tööinimesed, on eksitav. Seda enam, et Võrumaal on suurepäraste õppimis- ja praktikavõimalustega Väimela kutsehariduskeskus, kus lõpetab igal aastal kooli ligemale 800 noort asjalikku inimest. Meie lähedal asuvatest maakondadest on kaasaegse kutseõppe omandamise võimalus ka Valgamaal ja Tartus. Igal aastal on sealseid lõpetajaid vastavalt 700 ja mitu tuhat.

Küsimus on ennekõike töökohtades ja alles siis inimestes. Töökohad tekivad majandusest –  läbi investeeringute, tööstuse ja lisaväärtuse loomise. Arvata ja loota, et tegemist on kiirete lahendustega, mis sünniksid üleöö, on muidugi palju soovitud, ent sihikindla ja järjepideva koostöö tulemusena on võimalik saavutada oluliselt enamat kui lihtsalt olemisega.

Reaalsete tulemuste saamine eeldab kõigi omavalitsuste, arenguagentuuri, maavalitsuse ja kutseharidussüsteemi väga head koostööd ning mis peamine – tegelike probleemide teadvustamist. Tuleb selgelt aru anda, kus me oleme, ja omaks võtta arusaam, et selliselt edasi liikuda ei ole jätkusuutlik. Ainult siis, kui kõigile jõuab kohale meie suurim kitsaskoht ja ühiselt hakatakse pingutama lahenduste otsimisel, on võimalik käegakatsutavaid tulemusi saavutada.

Aasta tagasi kutsusin kokku mitmed asjalikud Võrumaa inimesed ja moodustasin asjatundjate töörühma, kellega olen töökohtadega seonduvatele küsimustele lahendusi otsinud. Olen maavanemana kohtunud ettevõtjate ning võimu- ja aukandjatega. Olgu nendeks siis meie endi erinevad ministeeriumid, Ettevõtluse Arengufond, EAS või siis suursaadikud Prantsusmaalt, USAst, Venemaalt. Mitmed kontaktid on tekkinud ka erinevate investoritega Itaaliast, Soomest, Hiinast, Taanist ja Saksamaalt. Saab tõdeda, et erinevate investorite huvi meie riigi vastu on olemas. Võimalike investorite meelitamiseks oma investeering siia teha ja läbi selle töökohti luua – selleks tuleb kõigil avaliku elu arengu eest vastutavatel inimestel tõsiselt pingutada. Tuleb tõsiselt pingutada, et võimalikest investeeringutest tõuseks tulu Võrumaale ja läbi investeeringute tuleks ka töökohad. Arusaadavalt pole Võrumaa iseenesest nende jaoks ülearu huvitav, küll paelub meie asukoht Venemaa piiri ääres ja sellest tulevad võimalused. Huvi Venemaale erinevate toodete turustamise vastu on suur, samuti ettevõtete rajamiseks Eestis Venemaa piiri lähedal.

Olen kohtunud ka mitmete kohalike tublide ettevõtjatega, kes Võrumaal tegutsevad. Suurepärane on tõdeda, et meie maakonnas ettevõtlikke inimesi jagub.

Kindlasti on suureks väljakutseks järgneva programmperioodi meetmete kujundamisel kaasarääkimisvõimalus. On selge, et praeguseks on tehtud palju vajalikke investeeringuid. Aga paraku on tehtud ka investeeringuid, mis pole ehk tulevikku suunatud ja ettevõtlust silmas pidades kõige paremal moel õnnestunud.

Kõigi nende pealtnäha keeruliste koostöömudelite ja projektidega toimetamise eesmärk on üks – töökohad. Sealt edasi – väljarände peatamine maakonnast ja Võrumaa rahvastiku kasvama panemine. Kui vaadata praegu meie kaunist Võrumaad, võib ütelda, et meil on küll külad kiikesid täis, ent kiikujad on ära kadunud. On aeg mõelda ja seada järgmised sammud selliselt, et kiikujatel oleks põhjust oma maakonda tagasi pöörduda. Seega, lugupeetud otsustajad, püüelgem ühiselt seatud eesmärgi poole!