Riigikogulane vastab Hispaania toetamise kohta

KÜSIMUS-VASTUS • Lisaks Kreeka abipaketile peavad eurotsooni riigid, kaasa arvatud Eesti, kinnitama peatselt Hispaania abipaketi, mille suhtes on ilmutanud vastumeelsust Soome ja Holland. Hispaania abipaketist on seni vähe juttu olnud, kuigi Riigikogu koguneb seda suvel kinnitama.

Teema on väga aktuaalne, sest täna peaks Riigikogu tegema otsuse abipakette vahendava Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu vastavuse kohta Eesti põhiseadusega.

Küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, mis nad arvavad Hispaania abipaketi kohta.

Küsimustele vastamiseks oli Riigikogu liikmetel nädal aega.

Küsimused olid järgmised:
1. Lisaks Kreekale vajab nüüd toetust ka Hispaania. Kas toetate Eesti osalemist Hispaania abipaketis ja miks?
2. Soome nõuab Hispaanialt lisatagatisi. Kas Eesti peaks ka lisatagatisi nõudma ja miks?

Tarmo Tamm (Keskerakond):

Hispaania abipaketti ei toeta, sest see abi läheb pankadele ja sellega ei lahenda ära ühtegi üleskerkinud probleemi.

Minu jaoks on mõistusevastane see, miks Eesti, kes viimasena liitus eurotsooniga, peab vastutama nende vigade eest, mis olid tekkinud enne meie liitumist. Samal ajal kümme Euroopa Liidu riiki, kes ei ole liitunud euroga ja kes ei osale ESMis, saavad võrdsetel alustel toetusi nende riikidega, kes kuuluvad eurotsooni. Sisuliselt see tähendab seda, et näiteks Läti riik saab kasutada laenuraha oma riigi majanduse turgutamiseks ja ei pea laenama Kreeka või Hispaania toetamiseks.

Minu arvates tuleks Eesti riigi toetus siis kõne alla, kui meie poolt antav raha saab reaalse tagatise kas või näiteks osaluse kaudu nendes pankades, kes lisaraha vajavad. Soomlased on aru saanud, et edasine toetamine peab olema reaalselt tagatud, sest ei ole ühtegi garantiid, et riik selle raha kunagi tagasi saab.

Valdo Randpere (Reformierakond):

Hispaania puhul on tegemist pankade toetamisega ja selles osas on tegelikult hea kogemus olemas 90ndate aastate alguse Rootsist. Toonase kriisi tulemusel võttis riik üle mõned pangad, refinantseeris need ja tulemus oli suurepärane. Paanikat ei tekkinud ja riik on tänaseks oma panuse kuhjaga tagasi saanud. See kogemus on praegugi eeskujuks riikidele, mille pangad raskustesse satuvad. Lehman Brothersiga tehti erand ja tulemus oli ka Eestis vägagi tuntav. Seekord on Eesti otsustajate hulgas ja tegelikult on situatsioon väga sarnane. Ma isiklikult evin suuremat usku pangandussektori võimesse ennast uuesti haljale oksale töötada kui mõnede riikide ja nende valitsuste valmisolekusse tõsisteks muudatusteks ja reformideks. Selles osas arvan ma, et esiteks on Hispaania abistamist vale võrrelda Kreeka omaga ja teiseks, et see abi on palju kiiremini ja väiksema valuga tagasimakstav abi andjatele.

Lisatagatised riigilt, kui tegu on ESMi kaudu antava abiga, on mulle pisut segased. ESM on prioriteeritud võlausaldaja niikuinii. Ja kui kõik riigid eraldi tagatisi tahavad, siis muutub kogu tagatiste süsteem ikkagi sama tõhusaks, kui ta praegu on.

Meelis Mälberg (Reformierakond):

Hispaaniale laenu andmise otsus sõltub kokkuleppe tingimustest. Vajame kindlust, et nad on võimelised laenu koos intressidega tagastama. Eesti rõhutab kindlasti, et üle võimete elanud riigid peavad oma kulud tuludega kooskõlastama ning laenatud heaolus tuntavalt järele andma.

Tagatiste nõudmisega kaasnevad eeldatavalt ka lisatingimused tagatise saajale. Siiani ei ole need Eesti vaatevinklist lähtudes soodsad olnud. Arutame teemat Riigikogus ja teeme põhjalikult kaalutud otsuse.

Rein Randver (SDE):

Ootaksin ära Riigikohtu otsuse Euroopa stabiilsusumehhanismi (ESM) asutamislepingu vastavusest meie põhiseadusega.

Heimar Lenk (Keskerakond):

Ma ei poolda Hispaania toetamist. Õigem oleks öelda Hispaania pankade toetamist. Seda lihtsal põhjusel, et meie pole süüdi ei Kreeka ega Hispaania majandusseisus, veel vähem sealsete pankade laenupoliitika kujunemisel ja kujundamisel.
Euroopa Liit teeb ühe vale otsuse teise järel. Viimane ülemkogu kehtestas korra, kus enam ei toetata mitte riike, vaid otse panku. Mina ei saa kuidagi aru, miks me peame pankade vale võlapoliitikat toetama ja endised hiigelkasumid, mis nüüd kahjumiks muutunud, kinni maksma. Pangad vastutagu ise endi töö eest ja kui see vilja ei kanna, siis mingu pankrotti. Sama ütlesid ka 172 ökonomisti, kes Saksa kantsler Angela Merkelile hiljuti väga mureliku kirja saatsid.  Majandusmehed ei usalda enam Euroliidu ja Saksamaa majanduspoliitilisi otsuseid.

Eesti võiks ju proovida lisatagatiste poliitikat, kuid ma ei usu selle õnnestumisse. Kui raha ikka pole, siis seda ei ole ja tagatist ka pole. Teine asi oleks mängu võtta käendajad mõne kolmanda riigi näol.

Me peame ennast ette valmistama Euroopa Liidu pahadeks päevadeks, aga võib-olla ka lagunemiseks ja pankrotiks. Pole välistatud suure majandussõja või päris tavalise sõja puhkemine. Sõjad on ikka riigid kriisist välja toonud ja suurpankurite hiigelvaranduse päästnud ning seda ka juurde teeninud.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid):

1. Tuletame korraks meelde, et Euroopa finantshädadest hakati rääkima juba siis, kui olime euroalaga liitumas, see on aastaid tagasi. Juba siis seisis Euroopa silmitsi kriisiga, kuigi meie valitsusjuhid püüdsid meid panna uskuma hoopis muud.

Tol ajal kehtisid euroala riikidele ranged reeglid, mida ei tohtinud rikkuda. Need olid piirid riigilaenudele ja eelarve puudujääkidele. Ometi nendest reeglitest kinni ei peetud. Riigid laenasid edasi. Selle eest pole keegi kellelegi sanktsioone esitanud ega trahve välja nõudnud. Ma pole ka kuulnud, et mõni kõrge euroametnik, kes selle eest vastutab, töölt oleks tagandatud.
Kokkuvõttes tähendab see seda, et kokkulepitud nõuetest Euroopas kinni ei peeta, priiskav elustiil jätkub ja kasinusest ei mõelda. Siit küsimus – miks Eesti valitsus peab oma maksumaksjaid nuhtlema? Kas tõesti peab kasinalt elav kodanik maksma makse, et valitsus saaks kokkulepitud rahad Euroopa pillerkaaritavatele riikidele toetusteks jagada?

Mina olen selle vastu. Ülesehitatud toetuste süsteem lahendust ei too. Lahendus on kasinuses, töökuses ja lihtsuses.

2. Kindlasti olen seda meelt, et Eesti võiks koos Soomega tagatisi nõuda. Soome on näidanud läbirääkimistel väga ilusat, oma riiki kaitsvat ja tulevikku kindlustavat seisukohta, milles riigi huvidest ei taganeta. See eristab Soomet positiivselt teistest riikidest. Eestil on, mida suurelt vennalt õppida.

Ester Tuiksoo (Keskerakond):

Hispaania pankade abistamisest on muidugi juba kevadest saadik juttu olnud ja tänase seisuga otsustati ka kolm miljardit eurot Hispaaniale eraldada, ülejäänud on veel kokkuleppel. Eks eurotsoon ongi solidaarsusareaal nagu meile, kui ühele väiksemaile ja viimati euroga liitunud maale, selgeks saab.

Oleme klubi liikmed ja peame siis leppima klubi tingimustega, kommenteerib meie vastava ala minister. Soome püüdis ka varem, Kreeka abistamise puhul lisatingimusi sätestada, aga see on kujunenud keerukaks. Eesti ja teiste Balti riikide üks olulisemaid muresid on põllumeestele makstav väike hektari toetus uuel finantsperioodil, sel teemal peetakse pidevaid läbirääkimisi. Meie oleksime võinud teha ettepaneku, et Eesti toetab finantskriisis olevate riikide toetamist sel juhul, kui meie hektaritoetused tõusevad 2014-2020 EU keskmisele tasemele. Kindlasti oleks veelgi kompromissteemasid, aga seekord ei soovi Eesti seda käsitleda ja osaleb tingimusteta toetamisel.

Priit Sibul (IRL):

Raha või garantiide andmisega on peaaegu alati nii nagu Tõnissonil, kui Toots laenu tuli küsima. Raha nagu ei tahaks väga anda, õieti polegi teist, aga oma allkirja igale paberile panna oleks veelgi riskantsem. Oleks teadnud, et seda küsitakse, oleks kodunt äragi läinud.

Küsimus pole ainult Kreekas või Hispaanias, nendes riikides või nende pankades. Täna on kõikide riikide majandused väga seotud, kuigi meie majandus ei ole otseselt seotud kummagi riigiga. Meie majanduspartnerid Skandinaavias on seotud tugevalt Saksamaaga, kel omakorda väga tihedad sidemed nende riikidega. Seega tegeleme kaudselt ikka ka iseenda, Euroopa Liidu eelarve ja euro stabiilsusega. Küsimus on vaid selles, kui kaugele minna ja kus on piir. Millise hetkeni on mõistlik abi anda ja millisel hetkel osad laenud niiöelda maha kirjutada.

Sellest debatist veelgi olulisem on, millist tulevikku me tahame näha iseendil ja Euroopas. Siis on võimalik öelda, mida on mõistlik teha. Milline majandus ja millised suhted peaksid valitsema, kui palju antakse võimu sh oma majanduse ja rahanduspoliitika kujundamisel Brüsselile ja kui palju jääb seda Tallinnasse. Meile on väga oluline kiiremas korras ja senisest palju aktiivsem debatt Euroopa tuleviku üle. Olgu siinkohal öeldud, et mina ise olen kindlasti rahvusriikide toetaja ning olulisemad otsused peavad minu meelest sündima just riikide parlamentide ja valitsuste tasemetel. See aga tähendab tõenäoliselt nõrgemat ja aeglasemat Euroopat. Ja kui Euroopal läheb keskpäraselt, siis ei saa olla ka võimalik, et meil teistest väga palju kiiremini ja paremini saab minna.

Urmas Klaas (Reformierakond): Ei vastanud
Ülo Tulik (IRL): Ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE): ei vastanud