Rattad, rattad, rattad

„Raisk, suvi on käes!” nentis kurjalt see, kes roolis.

Ei tea kust oli välja ilmunud jalgrattur ja napilt, väga napilt, loobunud otse nina ette sõitmisest.

„Vahel ma vihkan neid päris siiralt,” urises roolija edasi.

„Mulle nad ka ei meeldi,” öeldi tagaistmelt. „Kuigi ma ise elu sees autot ei juhi, minu väike, aga kaalukas panus Eesti liiklusohutusse. Ometi, ma olen ju juhtima õppinud, ühtteist on meeles ja need neoonpersed, ajavad ikka päris sageli vihale küll.”

Vägisõna tekitas seediva vaikuse. Nõudes kuuldavalt selgitust.

„Noh, need imeedevad ja udupeened tegelased, kes kevaditi välja sulavad. Ratas miljon, dress kaks, kiiver kolm, prillid neli. Imetore. Ainult ma kuskilt mäletan, et jalgrattur on kah sõiduki juht, nagu ka johmas külataat hobuvankris ning peaks midagi eeskirjadest teadma.”

„Johmas külataat on juhtimise hobusele delegeerinud,” arvati juhi kõrvalt.

„Jajah, nagu üks naine andnud seletust kõlksule: mina juhtisin autot, mees oli roolis,” uriseti tagaistmelt. „Mul pole nagu meeles, et oleks lubatud vänderdada, sõita keset teed, sõita kahes või kolmes reas, et oleks parem geniaalseid äriplaane arutada. Üks meeter teeservast vist ikka kehtib veel? Ja sa neile tuututanud oled?”

„Olen.”

„Vihast pilku nägid?”

„Nägin. Püha lehma ei tohi ehmatada või midagi sinnapoole.”

„Pühad, neh. Hoolitsevad tervise eest. Jauravad oma Euroopast ja niutsuvad, et tehke neile aga rohkem jalgrattateid. Tehakse ju ... aga ikka ronivad maanteele laiutama. Vaata ette, eespool on jälle kaks tükki. Näed – kõrvuti. Idikad. Sportlased. Keskkonnateadlikud. Veame kihla, et ükski neist ei käi rattaga tööl, sinna minnakse tankimootoriga džiibiga.”

See „džiip” kõlas küll itsitamist väärivalt.

„Ära nüüd jaura, nad pole pahad inimesed,” keelati rooli tagant. „Kuigi neid kahte tahaks küll uksega võtta ...”

„Ei ole pahad,” nõustus tagaiste. „Lollid on. Ülbed on. Sõida ... seal, kus sa ei sega. Keskmine külataat, kes vänderdi-vänderdi pensipäeval vana „Turistiga” või mis nad olid, külapoodi viinuski järele kulgeb, kasutab tõepoolest ratast kui transpordivahendit. Ka talvel. Tõsised kamikazed sõidavad linnas tööle vanade koledate ratastega. Nad teevad seda, sest bensiin on aina kallim, ummikud hullemad ja nemad on väga ettevaatlikud, nemad teavad väga hästi, milline risk on rattaga sõita. Neoonid ei näi midagi aduvat. Siit tulen mina, hea, hoidke eemale! Õõh! Ah, tühja!”

Vaikus rippus jälle natuke aega õhus.

„See meenutab mulle üht väga vana nõukaföljetoni, 60. aastate algus,” ütles juhikõrvane. „Punkt selles, et sõltub vaatenurgast. Seal oli mees, kes jalgsi kirus autojuhte, roolis jalakäijaid ja jalgratta seljas kõiki.”

„Ah, alati on teised süüdi,” ütles rool.

„Ma ikka jauran natuke veel,” arvas tagaiste. „Milleks kiruda siis igal kevadel uimaseid veel säilinud mossesid, millega poolpimedad vanurid sõidavad? Nad on tüütud ja ohtlikud ... aga nad ei arva ennast ilma kunnideks ... Ah, mis mina tean. Vahime naisi. Kleite, mehed, on taas liikvel.”

„Eh, suvi on ilus,” ohkas rool.