Kanad, üks kikas ja kõike muud söödavat-müüdavat ikka sadade kaupa

ELUVIIS • Läinud aasta sügisel võitis Jõgevamaa küüslaugufestivali küll Jõgeva küüslaugukasvataja, kuid teise koha sai Raimo Lõhmus oma 93millimeetrise küüslaugusibulaga. Raimo elab küll Põlvamaal, kuid ütle sa siis, kas Ridala asub Põlvale või Võrule lähemal. Pealegi näeb Raimot vähemalt iga laupäev Võru turul kanamune müümas. Siit järeldus, et Ridala küla asub Võrule lähemal ja Raimo on meil Võrumaal suurim kanamunatootja.

Lõhmuse pere teeb tööd märkamatult

Sõidamegi Ridala poole ja õige varsti on pea kohal kuulda lennukimüra. Tähendab, et lennuväli on lähedal ja küllap ka Ridala küla. Siis hakkab teekäänakul silma suur küüslaugupõld ja majagi on siinsamas. Peremees on juba ootamas.

Talu õu ja lillepeenrad ei lase arvata, et siin ka loomi on. Kuid on, ja päris palju. Munejaid kanu on mitusada, samuti on juurde ostetud väikesed jänesed ja ka kanapoegi, kes nüüd juba päris suurekesed.

Kanadega on nii, et teatud perioodi nad munevad Lõhmuse pere tarbeks ja seejärel lähevad müüki. Kanu müüakse elusast peast, sest mõni taluperenaine ei soostu mitte aasta või veidike vanemat kanakeha inimtoiduks võtma ja sellepärast munevad kanad veel mitu head aastat edasi.

Selle aja sees, kui jutt kanadest käis ja me ka tibusid vaatamas käisime, oli perenaine Hille kuke õue jalutama lasknud. Kanakarja peremees käitus kõigiti väärikalt, sammgi oli tal selline. Ainult et üksinda rohkem kui kolmesaja kana sees läheb see kõnnak ja kiremine kaotsi. Ning eks kanad munevad kuketagi. Kukk ei teagi, et on rohkem moe pärast. Ilus on pruuni tähtsalt kõndivat kukke vaadata küll ja perenaine Hille oskas pruuni isandaga kenasti ümber käia.

Loomadest on Lõhmuse peres veel tibud, kes on eraldi kuuri all ning suuremaks sirgudes hakkavad osa saama kanapere igapäevastest toimingutest. Uuteks loomadeks on majapidamises küülikud. Ka nende saatus saab olema nagu kanadelgi. Praegu on mitmesajal küülikul aga aega kasvamiseks küll.

Lõhmuse peres tehakse tööd võõrale silmale märkamatult ja sellepärast on kogu maja ümbrus lilledes ja linnud-loomad on paigutatud nii, et nad lihtsalt ei torka silma.

Must sõstar ja küüslauk ootavad valmimise aega

Selle loo alguses oli küüslaugust natuke juttu ja peremees Raimo Lõhmus ütles, et ega temast polegi palju rääkida, kasvab nagu rägiseb ja kui sügisel valmis saab, siis võtab silmad veele. „See on muidugi tõsi, et mullu augustis saime Jõgeval oma küüslauguga küüslauguvõistlusel teise koha, aga 2010. aastal tuli esikoht. Kas tänavu lähen kuhugi veel, ei tea,” ütles Raimo tagasihoidlikult.

Tegime küüslaugupõllust, mida on 0,3 hektarit, ka pildi. See põld nägi välja kui lõunamaine agaaviväli, kui vaid taimede lehed oleksid laiemad ja lopsakamad. Küüslauk hoiab inimese tervena ja mõtlen, et küllap sellepärast on ka Raimo ja ta naine nii tervisest pakatavad.

Ja mustad sõstrad, musta linnu marjad, on tervistavad. Neid tuleb varsti korjama hakata. Ega see lihtne töö ole, sest marjapõõsaid on väga palju.

Raimo ja Hille päevad kuluvadki aias ja sügisel tuleb veel põllutöid juurde. Kombain on juba valmis vilja koristama, kartul tahab võtmist. Aga sinna on veel aega.

Kuigi Raimol ja Hillel on lapsed suured ja vähemalt see mure on kaelast, ei näe kummagi näost, et oleks üldse raske olnud. Või on nad sedasorti inimesed, kes oma raskustest ei räägi. Raimo muudkui naeratab, et tööd tuleb teha kuni jaksu on ja nii nad teevadki. Pankrotti nad ei karda – kõik, mis neil põllul ja katuse all kasvab, läheb inimestele ja süüa on inimestel alati vaja.  

„Pankrott tuleb siis, kui inimesed söömise maha jätavad,” lausus ta lõbusalt.