Võru teater elu ja surma piiril

SUVELAVASTUS • Rahuliku Võru ühel kõige rahulikumal, Karja tänaval, kostab sel nädalal surmaoigeid ja sünnituskarjeid, sõimu ja pilget, nuttu ja naeru. Valmib vabaõhuetendus „Haigemaja”.

Haiglas sünnitakse ja haiglas surrakse. Eelkõige ollakse haiglas muidugi haiged. 25. juulil esietenduv Võru Linnateatri suvenäidend aga näitab meile, et haiglas võib teha palju muudki: armastada ja vihata, valetada ja naljatada, isegi näitemängu ja laulukoori teha. Kuna haigemaja ei saa ette kujutada ilma kahe antagonistliku klassita – ravitsejate ja ravitavatega, siis on konfliktipundar autor Jan Rahmani poolt näidendi igasse repliiki sisse kodeeritud. „Vaatame, mis meil siin siis on?” rõõmustab arst, kui saab järjekordse teadvusetu patsiendi kõhtu lõhki lõigata. „Maru tasa pead siin olema kogu aeg,” kurdab üks haige teisele, samal ajal kui õed moodustavad laulukoori Tervis ja rõkkavad nagu linnukesed. Diskrimineerimine omandab näidendis täiesti stalinistlikud mõõtmed – ehkki õnneks osutub piir haigete ja ravijate leeri vahel mõnikord üllatavalt segaseks.

„Ära vajute täiega!” on lavastaja Tarmo Tagametsa esimene sõnum trupile pühapäevases proovis. Aga ära ei vaju mitte ainult näitlejad, vaid veel rohkem lavapind nende all. Rohked vihmasajud on vana haigla sisehoovi ohtlikult poriseks muutnud.

„Võiks pori peale liiva puistata?” teeb üks näitlejaist ettepaneku.

„Hullemaks läheb,” teab Tagamets. Pori ja liiva segu tõmbub klompi ja jääb jalatsite külge.

„Ei tea, mis tõbi vaevab mind, võib-olla hinge läks parketipind,” kõõrutavad näitlejad tantsu saatel uuesti kunagist Vello Orumetsa šlaagrit. Lava omandab veel natuke rohkem mülka moe.

Üldiselt läheb läbimäng sujuvalt, kuni haiglaõde kehastav Maive Käos kolmanda korruse aknast oma tekstipaberi välja kukutab ja järjekordne, ehkki kontekstiväline naerupahvak on käes. Käos leiab kohe süüdlase. „Kui sa korda maksma ei pane siin proovis, siis mina järgmine kord hilinen kaks tundi vähemalt!” lubab ta lavastajale, tõestades taaskord, et parim kaitse on rünnak.

Kõige rohkem vaeva näeb Tagamets uute, noorte stuudiolastega, keda on „Haigemaja” trupis koguni viis. Nende stseeni korratakse pärast läbimängu eraldi. Praegused staarid vaatavad heasüdamlikult ja võib-olla ka teatud nostalgiaga pealt.  

„Haigemaja” idee pärineb Heiki Kelpilt. Tema jutustas oma kogutud haiglameenutused Jan Rahmanile. Viimane kirjutas need näidendiks kokku ning lavastaja Tarmo Tagamets on näidendit omakorda hoolsalt rappinud. „Lisasin mõned lood endisaegsetest arstidest, käisin neid ka muuseumis otsimas.”

Jan Rahman: „Kelp pakkus välja idee ja mängupaiga. Mina kogusin inimeste haiglalugusid ja osa mõtlesin ise välja. Nii et tükis on päris kõvasti mu oma loomingut ka.”

Kui näidendi tegevus toimub haiglas, siis võib eeldada, et seal saab kas väga palju naerda või väga palju nutta. Keskteed eriti ette ei kujuta, kui just seebiseriaale mitte arvestada. Võru Linnateatri tänavune tükk pakub ohtralt mõlemat äärmust. „Esialgu, kui materjaliga tutvusin, tahtsin teha ühe surmtõsise komöödia,” meenutab lavastaja. „Aga nüüd veendun üha enam, et sellest saab tragikomöödia.”

Rahmani sõnul on lavastaja muutnud detaile. „Alus ehk põhi on minult ja üldiselt jookseb kõik nii nagu mina plaanitsesin.” Tagamets täiendab: „Tõin mulle omaselt sisse rohkelt võõrituselemente, eelkõige tänapäeva teemat.”

Läbimäng tõestas igatahes, et last pole ühes pesuveega välja visatud – „Haigemaja” on totaalselt haige tükk, mida vaadates võib ennast ribadeks naerda.

Põhisüžee keskendub möödunud sajandi kaheksakümnendatele aastatele, olulisteks märksõnadeks kompvekikarbid, altkäemaks ja umbkeelsed õed. Aga ka korralagedus, mis ulatub nii kaugele, et kui inimene haigla majahoidjale sadat rubla ja kahte pudelit viina ei anna, peab ta isa laiba ise puhtaks pesema ja riidesse panema. Sõna ütleb sekka kohalik meditsiiniguru Kreutzwald Jüri Kaveri kehastuses ning mitmel korral jõuab tegevus välja tänapäeva.

„Kus on kõige segasemad kohad?” nõuab lavastaja pärast proovi. „Öelge, ma kärbin veel.”

Ja kärbibki. Välja lendab „Kikkalaul”, mille peale üks esinejatest õnnelikult „Oh, jess!” hüüab.

Kuigi sisult lustmäng, laulude ja tantsudega pealegi, omandab „Haigemaja” dekoratsioonide tõttu masendavalt surmahõngulise mõõtme. Endine Karja tänava haigemaja on praegu eelkõige haige maja (nagu näidendi lõpus otse välja öeldakse). Kolm aastat kasutuseta seisnud ja halvas seisus. Praegu on kinnistu müügis 38 000 euro eest. Ostuhuvilisi eriti ei ole, sest maja kuulub muinsuskaitse alla, mis seab omanikule üsna ranged piirangud. „Buldooser peale ja plats lagedaks!” arvab üks näidendi visionäär. Kõlab usutavalt.

Mis teha, mõnikord elavad majad vanemaks kui inimesed, mõnikord vastupidi. „Vaikne puhas vanainimene!” õhkavad „Haigemaja” patsiendid pärast kaaslase Volli siitilmast lahkumist. „Vaikne puhas vana maja!” võib öelda ka mängupaigaks oleva konkreetse kinnistu kohta. Näidendi näol saab see endale vähemalt väärika elulooraamatu.

Millised on teie enda kõige meeldejäävamad haiglakogemused?

SILVI JANSONS (näitleja):
„Olen pool oma elu haiglas elanud. 1977 olin põletikuga siinsamas kõrvalmajas. Meie praeguses mängupaigas olen käinud tuttavaid vaatamas. Aga kõige meeldejäävam asi on see, et pärast haiglat oled terve. Mustlane ennustas, et mu teine eluperiood tuleb tervem kui esimene. Loodan, et see on juba pihta hakanud.”

MARTIN LIIRA (näitleja):
„Olin väiksena sageli haige ja pidevalt haiglas. Õnneks käis ema palju külas ja tõi õunu – sellest ajast peale mulle õunad väga meeldivad.
Aga üle-eelmisel aastal käisin Aafrikas, Ghanas. Malaariatabletid jäid maha ja õnnetuseks enam-vähem ainus sääsk, kes mind seal hammustas, kandis malaarianakkust. Eestisse jõudes olin nädal aega haiglas intensiivravi palatis. Ei soovita seda kellelgi läbi elada, nii et võtke ikka tabletid kaasa.”

MAIVE KÄOS (näitleja):
„Mul on nii palju meeldejäävaid haiglakogemusi. Olen väga palju haiglas olema pidanud. Kuueteistaastaselt pidin ise arstile ütlema,  mis mul viga on, sest tema ei teadnud. Tuulerõuged olid. Olen palju operatsioonidel käinud. Ükskord hakkas arst seletama, kuhu ta täpselt nõela paneb ja mis edasi saab, siis aga avastas haigusloost, et oman selles suhtes juba nii palju kogemusi, et olen targem kui arstid ise.”

TARMO TAGAMETS (lavastaja):
„Seni olen ainult korra haiglas olnud. (Sülitab kolm korda üle õla.) Viljandis näitekunsti õppides tuli minna pimesooleoperatsioonile. Mäletan, et kui kursusekaaslased mind vaatama tulid, sai palju nalja. Pidin rusika suhu panema, et läbi valu kergem naerda oleks.”  

MARJE METSUR (näitleja):
„Õnneks on mul neid kogemusi väga vähe. Aga ükskord peale pimesooleoperatsiooni toodi mulle haiglasse heeringas, mille kohe ära sõin. Pärast haigla personal ahastas: „Issand, mis nüüd saab! Ärge ainult tohtrile öelge!“ Mina ei öelnud ja midagi ei juhtunud.”

JAN RAHMAN (dramaturg):
„Olen väga vähe haiglas olnud. Kümneaastasena küll natuke pikemalt, aga siis ma suurema osa ajast magasin. Tõsi, sellest korrast meenuvad mehed, kes olid oma jalaluud murdnud. Neil olid jalad kipsis ja jalgade küljes pommid. Neid pomme ja mehi oli küll väga huvitav vaadata.”