Kaante vahel

Isegi akadeemik Paul Ariste ei kasutanud meie ees teadusest kõneldes pidulikke sõnu. Ta võis seda teha väga eraviisiliselt. Nii me jõudsimegi kord – aeg võis olla kevad 1973 – Jakobi mäest alla ja olime keeranud Laiale tänavale, kui ta poetas, et teaduses millegi ärategemiseks peab olema noorel inimesel omadus, mida ta eesti keeles edasi anda ei oska, kuid mille vasteks soome keeles on „kunniahimo”. See polnud auahnus või karjäärihuvi, sest Ariste mõtles hoopiski edasipüüdlikkust. Tartus võis talle seda õpetada sõjaeelse ülikooli soome keele lektor Aino Suits, kes soomlannana tajus küllalt täpselt, kui raske võis eestikeelset kõrgemat haridust omandades olla vabaneda maarahva alandlikkusest.

Muidu rääkis Paul Ariste teadusest väga praktiliselt ja nende kodus ei leidunud vist ainsatki teost teadusfilosoofiast. See tuleb alati meelde, kui ma lehitsedes mõnd uut raamatut teadusest püüan näha, mida see ütleb teaduse kui kõrgema tunnetustegevuse kohta ja mida praktilist ta sisaldab konkreetsest uurimistööst, olgu selleks või analüütilise aparatuuri ehitamine Võrus või haakeriistade valmistamine Mõisakülas.

Sõjamees mitmel lahinguväljal

Teaduse suhtes on iga rektor mitme tule all ja jääbki sinna, sest paljude temaaegsete otsuste tulemus selgub sageli alles aastakümneid hiljem. Korduv rektor prof. Alar Karis ei ole selles osas erand. Mõnevõrra on see antud ette juba ta raamatu pealkirjaga: väiksemas kirjas seisab küll, et teoses on tema „artiklid, sõnavõtud, intervjuud, arvamused”, kuid enne neid jääb silma, et kõik kokku on „Kiri tulevikku”. Me ei näe muidugi selle tuleviku koordinaate ega tea sedagi, kes sinna kuuluvad, aga pole raske aimata, et kirja sisuks on valik vastuseid küsimusele, mis saab Tartu ülikoolist ja ülikooliharidusest Eestis edasi. Mitte et see oleks üksainus mure ning raamat kirjeldaks üksnes ohtusid, vaid meie akadeemiline tulevik ongi lahtine ja Tartu ülikool ei käsuta sugugi kõiki hoobasid, millega olukorda muuta. Näiteks ei ole Tartu ainumäärata, kas tudeng tuleb tänavale nagu kunagi Prantsusmaal või on igas suhtes parem, kui ta läheb Eestist ära.

Röntgeni (või Rutherfordi või Kapitsa) teaduspoliitika eeldasid, et tänavapoliitika jääb laborist kui kindlusest väljaspoole. Niels Bohri (või Richard Feynmani) teaduspoliitika seevastu lubasid globaalse poliitika laborisse küll, sest ta tõi enesega kaasa suure raha. Tartu ülikooli rektor peab möönma mõlemat, kusjuures piir ei lähe mööda joont „fundamentaalteadused – rakendusteadused”, vaid joonel „tulemuste rakendatavus avastusena – … kasuliku mudelina või ratsionaliseerimisettepanekuna”. Prof. Alar Karis on eelistanud jääda ettevaatlikuks. Ühelt poolt jätab ta nii igaühele õiguse oma teele, teiselt poolt jääb kehtestamata parema käe reegel ehk enamsoodustusrežiim kui kombinatsioon piitsast ja präänikust. Präänikuna mõtlen ma siin intensiivset patendipoliitikat ja intellektuaalse omandi kaitset, piitsana tulemuste armutut läbikukutamist otsekohe, kui selgub, et efekt on nõrk (ega piits ole trahv, piits on puhastustuli).

Eestis töötab kümmekond ettevõtet, mis mahuvad kategooriasse „masinatehas”. Huvitav oleks teada, kui paljud neist vajavad seda uurimistööd, mida tehakse Tallinna tehnikaülikoolis, Tallinna tehnikakõrgkoolis jm.? Kui vajatakse, on präänik olemas, kui ei, siis miks?

Seadus teaduses – kust teda leida?

Kui seadus omandab ratsionaalse jõu alles pärast niinimetatud paikaloksumist, siis on Tartu ülikool iseenda kohta käiva iuridicaga veel poolel teel, sest seadusandlus väljaspool kõrghariduse autonoomiat on alles lõpetamata. Olles massiülikooli ja liiga varase spetsialiseerumise vastane oma stuudiumi algusest (1972) peale, tooksin noore inimese vaimses arengus välja neli kriitilist ajavahemikku, mille sisu rahaliselt reguleerida ei anna. Esmalt üleminek üliõpilase seisusesse, teiseks philosophicumi lõpetamine ehk niinimetatud baka-haridus, kolmandaks ülikooli lõpetamine magistriastmes ja neljandaks järeldoktorantuur samas ülikoolis, kus sa seni kogu aeg oled õppinud. Nende vahemike üle on mõelnud iga lapsevanem ning haridusadministraator, aga Riigikogu praeguse koosseisu võimuses ei ole jõuda seadusandluse harmooniani vahemike sees ja vahel veel enne oma volituste lõppu. Näiteks järeldoktorant võib olla kandidaat avanevale professuurile, kuid ka uurimisrühma liige (või uurimistoetuse vastutav täitja) õppeülesande täitjana. Kummalgi juhul on tema ooteasend kõrgemale palgale erinev. Väga hea, kui niisugused küsimused lahendatakse töö korras, ent praktika kinnitab, kuidas tihtigi on intriig tugevama jõuga kui töö.

Asutuse juht jätab, peabki jätma, väga palju enese teada. Ka rektor prof. Alar Karise „Kiri tulevikku” (OÜ Aasta Raamat; Tallinn, 2012) on kinnise inimese teos. Kes tema kirjale kord vastab?

Tähtvere mõisas
26. juulil 2012