POLITSEINIKUD • Kuna Võru politseinikest jäi väga hea mulje ja tunne, et politsei ei ole tõesti koll, keda kartma peaks, siis ootasin järgmist kohtumist põnevusega. Piirkonnavanem Raul Ermel pakkus järgmisena välja Antsla, öeldes, et sealsed mehed on hetkel kahekesi ehk täiskoosseisus täiesti olemas. Tunnistan, et olin üllatunud. Kuidas kahekesi? Antsla on ju ikkagi suur territoorium. Kuidas nad seal kahekesi hakkama saavad? Tuleb välja, et saavad küll ja üldsegi mitte halvasti.

Politseinikud on Võru mehed

Kui ühel juuni alguse hommikul kell 10 Antsla vallamajas asuva politseijaoskonna uksest sisse astun ja sealtkaudu kitsukesse kabinetti satun, siis vaatavad mulle vastu kaks krapsaka olekuga noort meest: Priit Ossul (36) ja Ranno Vissel (31). Nad jagavad sõbralikult üht töölauda ja on mõlemad ülemkonstaablid. Kumbki ei ole teise ülemus, mõlemad on võrdselt tähtsad. Ülemuseks on neile piirkonnavanem Ermel, kes on samuti Võrust kohale sõitnud. Tema annab piirkonnapolitseinikele ülesandeid ja koordineerib nende tegevust.

Nii Priit Ossul kui ka Ranno Vissel on politseinikud juba pikemat aega – esimene aastast 1999, kui tuli tööle Võru kriminaalpolitseisse, teine aastast 2001, kui alustas Võru patrullteenistuses. Antslasse jõudis esimene 2008. ja teine eelmisel aastal. Miks just Antslasse? „Siia oli politseinikku vaja,” annab Ossul sirgjoonelise vastuse. „Tulin, sest üks koht vabanes,” põhjendab Antslasse tulekut Vissel. „See oli uus väljakutse.”

Kuna mehed elavad mitte Antslas, vaid Võrus, siis sõidavad nad iga päev Võrust Antslasse tööle.

Kirju tööpäev

Kuigi suurema osa tööajast veedavad mehed Antslas, algab nende päev – nagu teistelgi piirkonnapolitseinikel – kell 8 Võrus. Seal on hommikune nõupidamine ja antakse kätte ülesanded. Seejärel sõidavad Ossul ja Vissel Antslasse või Urvastesse (ka sealses vallamajas on neil ruumid), kus nad teevad paberitööd, lahendavad kodanike avaldusi ja kaebusi või patrullivad. Küsin, kas patrullitakse kindlal marsruudil, näiteks kohalike külapoodide juures. Seal alkoholi nautivad mehed on nimelt väitnud, et Antsla politseinikud käivad neid seal nimelt kiusamas. Konstaablite näole ilmub vaevumärgatav naeratus – teema on tuttav. „Eks ikka sõidame poodide juurest läbi,” vastavad nad.

Aga kuidas joodikute jahtimisega siis on? „Spetsiaal-selt me neid ei jahi,” kummutavad Ossul ja Vissel selle väite. Nad räägivad, et poejoodikuid on viimasel ajal vähemaks jäänud, kuid kui nad neid märkavad, siis juhivad lihtsalt tähelepanu asjaolule, et poe juures juua ei ole viisakas. „Et tuleb endale parem koht vaadata. Kohe trahvi ei tee. Kui neile ilusasti selgitada, siis nad saavad üldiselt aru.”

Niinimetatud „VIP-kliente”, keda alatasa kainenema vaja suunata, leiab ka Antslast. „Alla kümne,” toob Priit Ossul välja umbkaudse arvu. „See lööb eriti välja kuu alguses.” Mõni kodanik ei jaksa siis pärast palga või toetuse kättesaamist omal jalal koju minna ja jääb tee peale, parki või Antsla bussijaama ümbrusse magama. Politseinikud peavad neid siis aitama.