Viimasel ajal pole paraku ikkagi olnud võimalust kuulda-lugeda kauaoodatud teadet selle kohta, et eriarstide juurde pääsemiseks pole enam vaja kannatlikult kuni pool aastat (!) järjekorras vaevelda.

Ühel toimetusele teada keskealisel inimesel hakkas silm üpris äkitselt märksa halvemini nägema kui seni. See hakkas töötegemist takistama. Teadagi – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Arstile! Aga ilmnes, et järjekord silmaarstile ulatub oktoobri teise pooleni või lausa mardipäevani välja.

Mida siis teha? Mõistagi kohemaid eraarsti juurde, tühja sellest 36 eurost, peaasi, et abi saaks. Üpris ruttu pääseski hädaline arstile, kes suunas patsiendi kohemaid keskhaigla silmaosakonda operatsioonile. Mõne päeva pärast jõudiski patsient juba silmakirurgi noa alla ning on pärast paaripäevast laatsaretis viibimist kodusel kosumisel ja saab ehk paranenuna mõne aja pärast riigiasutusse tööle tagasi minna.

Aga kui inimesel poleks olnud võimalik erasilmaarsti poole pöörduda ja ta peaks lume tulekuni kõhna rahakoti tõttu oma silmapõhja äkitselt mingil põhjusel tekkinud kahjustuskolde ravimist ootama? On enam kui tõenäoline, et ta oleks saanud sellise jäädava nägemiskahjustuse, mis viiks ta lõpuks puudeastme taotlemiseni. Ja tema pole kaugeltki ainus, kes seesuguse probleemi otsa sattunud või keda võib sama saatus tabada.

Teine juhtum. Mu pojapoeg läheb esimesse klassi ja enne koolitsura seisusesse pääsemist tuleb poisiga mitme arsti man vastuvõtul käia. Kõrvaarsti juurde pääseti üsna hõlpsasti, aga silmaarstile mitte. Enne läheks issanda päike sadakond korda looja, kui poiss vajaliku paberi silmaarstilt kätte saaks. Järelikult – eraarstile, emal rahakott näpu vahel. Ja küllap on tänavu tuhandete kaupa neid poisse-tüdrukuid, kelle vanemad peavad enne lapse esimesse klassi pääsemist nii-öelda vabatahtlikult-sunniviisil oma kasinast perekonnaeelarvest märgatava osa erasilmaarstile loovutama …

Kui sotsiaalministeeriumi poole pöörduda ja huvi tunda, mida sealsed arvukad kõrgepalgalised ametnikud saavad-soovivad ravijärjekordade lühendamiseks lõpuks ära teha, saaksime kantseliidiformuleeringutesse looritatud mittemidagiütleva selgituse, milles ravijärjekordade pikkuse põhjusena tuuakse muuhulgas ette arstide vähesus (nende võõrsile tööle siirdumise tõttu).

Ei sotsiaalministeerium ega valitsuskoalitsioon tervikuna ning haigekassa pole olnud suutelised meditsiinisfääris tekkinud ja paraku süvenevat nuriolukorda lahendama. Vastupidi – asjad hoopis aina halvenevad.

Olen asjaloo leevendamise ühe ettepanekuna saatnud sotsiaalministrile soovituse, kuidas tulevikus rohkem Tartu ülikoolis ettevalmistust saavaid arste kodumaale tööle jätta. Seni on asjasse süvenemata eiratud kõiki ettepanekuid, mis sisaldavad soovitust sõlmida kõrgkoolilõpetajaga eelnevalt ehk enne tema õppima asumist leping, et ta on pärast lõpetamist nõus viis kuni kümme aastat kodumaal töötama. Kui noor inimene soovib aga kohe naaberriiki suure raha järele siirduda, siis õppigu papa-mamma kulul või võtku vastav pangalaen.

Mis seesuguses lahenduses taunitavalt ebademokraatlikku oleks? Paljud ettevõtjad ju õpetavad ise endale kaadrit välja ja seda mõistagi tingimusel, et ettevalmistatav tööjõud jääks sellesse asutusse tööle. Arstide puhul on nii spetsialisti väljaõpetamiseks kui ka seejärel talle tööd andvaks subjektiks riik. Milles seisneb siis takistus? Ametnike otsustusvõime puudumises või riigimehelikkuse nõrkuses?

Seeasemel, et ravijärjekordade lühendamisele jt kesksete sotsiaalprobleemide lahendamisele sisuliselt tähelepanu pöörata, on kahjuks sotsiaalministeeriumi tervishoiuala asekantsleri Ivi Normeti kureeritav ametnikekohort pühendunud laialt teles jm reklaamitavale, aga äärmiselt tühisele, et mitte öelda totrale asendustegevusele: kuidas likvideerida asutustes hiljuti ministeeriumi enda nõudel välja ehitatud eraldi suitsetamisruumid, kihutada kohemaid laiali restoranide-kohvikute välisukse man suitsu kiskuvad tubakasulased jms. On täiesti absurdne soovida, et kõik suitsetajad paugupealt olematusesse haihtuksid. Ja keda see asutuse nukataguses uberikus suitsu kiskuv nikotiinik ikka nii väga häirib, mittetubaklane ju sinna oma nina tavaliselt ei pista? Aga oh sa mu meie – asekantsler ise võtab televisioonis sõna suitsetamise vastu jne!? Ent samaaegu ei tehta kirjeldatud olukorra leevendamiseks mitte midagi ja eriarstiabi kättesaadavus muutub üha problemaatilisemaks.