MUUSIKAPIDU • Üle-eelmisel nädalavahetusel toimus Lätis Salatsis (Salacgrivas) Baltimaade suurim ja üks hinnatuim muusikafestival „Positivus”. Muidu 3000 elanikuga piiriäärne väikelinn ja selle vaikne, kuid looduskaunis ümbrus paisus neil kahel päeval inimeste arvult ligikaudu kümme korda suuremaks. Paratamatult tekib mõte, miks ei võiks sellist laadi üritus, mis toodab tulu nii korraldajatele kui ka kohalikule turismindusele ja pakub sealjuures suurepärast festivalimelu, aset leida näiteks Võrumaal?

„Positivuse” fenomen

Kuidas siis ikkagi seletada „Positivuse” fenomeni? „Aastatega on festivalile kujunenud suurepärane maine, mis teeb ka esinejate saamise kergemaks,” arvab Viljandi folkloorifestivali programmipealik Tarmo Noormaa. Sellele on kaasa aidanud tõsiasi, et mitmed tuntud välismaised ajakirjad hindavat „Positivust” kui üht parimat Euroopa muusikaüritust, mis köidab oma rahuliku ja loodusliku atmosfääriga.

Atmosfääri ja head paika kiidab ka Salatsi piirkonna teabevahetuse spetsialist Kaspars Neimanis, tunnistades, et festivali korraldajad valisid kuue aasta eest koha välja väga hoolikalt ja seda paljude variantide seast. „Kui korraldajatele ümbrust tutvustasime, hakkasid neile meeldima siinne männimets, aga ka mere ja Eesti piiri lähedus. Samuti festivalipaika läbiv magistraaltee Via Baltica, mis kergendab inimeste tulekut nii Tallinnast kui ka Riiast,” meenutab Neimanis tollaseid aegu.

Peale mere läheduse on ka Võrumaal kõik eelnev justkui olemas. Seega – missugused oleksid väljavaated?

Eelkõige tähtis ettevõtlikkus

„Võrumaa on suure muusikafestivali korraldamiseks ideaalne paik,” leiab ka ise Võrumaal elav Noormaa, vihjates kaunite paikade rohkusele. Siiski möönab mees raudkindlalt, et „Positivuse”-laadse ürituse korraldamiseks ainult aurast ja ilusatest vaadetest ei piisa, vaid mängima hakkavad mitmed teised tegurid. Seda tunnistab ka Neimanis. „Näiteks toimub meil pärast „Positivust” siin ka klassikalise muusika festival, mida külastab kohale ja reklaamile vaatamata üsna vähe rahvast,” ütleb ta, tõdedes siiski, et hiigelmassid pole ka nende eesmärk.
Mõlemad mehed aga kinnitavad, et tähtsaim asi eduka festivali korraldamise juures on ettevõtlikkus ja soov midagi muuta või teistmoodi teha. Siis saab raha ka erinevatest projektidest ja abikäe ulatavad sponsorid.

Üheks näiteks ettevõtlikkusest on Põlvamaal sel suvel juba kolmandat aastat toimuv „Uue ajastu festival”, mis paelub inimesi huvitava programmi ja positiivse üldsõnumiga. Kasvava populaarsusega festivali üks peakorraldajatest Lehari Järg ütleb, et esimesel aastal tegid nad ürituse pealtvaatajatele täiesti tasuta, sest tundus, et Põlva kultuurielu hakkab vaikselt soiku jääma. Ta tunnistab, et festivali korraldamine pole neile praeguseni otsest tulu toonud, kuid kasu Põlvale väljendub turisminduses, märksa nauditavamas õhkkonnas ja linna renomee paranemises. „Üks korralik muusikafestival võib luua linnale täiesti uue kuvandi. Heaks näiteks on siinkohal Viljandi, mida seostatakse eelkõike folkloorifestivaliga, muutes linna kümnetele tuhandetele inimestele üheks mõnusaks kohaks,” põhjendab Järg enda väidet. Ta usub, et sama potentsiaal võiks olla ka Võrul.

Aga meil on ju folkloorifestival

Siinkohal võib ju väita, et Võrumaal juba on selle kandi olemust defineeriv muusikasündmus – Võru folkloorifestival. Teisalt koosneb see suures osas tantsunumbritest. Lisaks pole praegu üritusel just parimad ajad, mis väljendub ka ajalise kestvuse koomale tõmbamises – nelja päeva pealt kolmele. „Kohati tundub, et selle sisu vajaks taasmõtestamist ja värskendamist. Asjale tuleks uus lihv anda,” osutab konstruktiivset kriitikat Viljandi folgi muusikalist programmi koostav lõõtspillimees Noormets.

Võru maavalitsuse kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja Pille Liblik aga väidab, et „Positivuse” festival ja Võru folkloorifestival ei ole siiski võrreldavad. „Sihtgrupp ja korralduspõhimõtted on täiesti erinevad,” leiab ta. Seega võiks Võrumaal oma koht olla ka uuel ja rohkem alternatiivmuusikale pühendatud festivalil.

Hea festivali valem

„Hea festivali korraldamiseks tuleks leida üles oma nišš ja see korralikult välja töötada,” on Noormets kindel. Samas – vaadates „Positivuse” programmi ja kontseptsiooni, segab see omavahel kokku üsnagi erilaadset muusikat ja toob lisaks helidele külastajateni ka ohtralt teisi ajaveetmise võimalusi nagu näiteks teater ja jooga. Aga inimestele selline kombinatsioon meeldib.
Noormets ütleb, et lisaks väljatöötatud kontseptsioonile võib boonuspunkte anda ka festivalikoha eraldatus. „On tähtis, et inimesed saaksid argimuredest vabaks, et neil oleks koht, kus nädalavahetusel nautida head muusikat ja kõike sinna juurde kuuluvat,” arvab ta. Kõige sinna juurde kuuluva  all peab Noormets silmas igasuguseid töötubasid, erilisi toite, traditsioonidest tulenevaid talitusi jms. Võrumaa peaks selle koha pealt rikas olema.

Näitena tõstab ta esile Hiiu folgi, mis koosneb heas mõttes turistilõksudest, kus iga ette juhtuv vaatamisväärsus viib teiseni. Ta on kindel, et sellise efekti aitab saavutada põhjalik koostöö ürituse korraldajate ja kohalike ettevõtete vahel. Ka Setumaal toimuva Ostrova festivali korraldaja Neeme Tulp on arvamusel, et hea festival tähendab peale muusika ka palju muud. „See aitab kaugematel külalistel osa saada kohalikust eluolust ja melust,” sõnab ta ja lisab, et näiteks mõned Põhja-Eestist tulnud inimesed olid võrdlemisi üllatunud, kui rahvariietes neiud keset kontserti pinkide vahel sooje pirukaid jagama hakkasid.

Üheks nišifestivalide edu pandiks on esmapilgul kitsale muusikasuunitlusele lisada programmi ka kuulsaid artiste, kes ärataksid inimestes huvi, lausuvad nii Noormets kui ka Tulp.

Ehk on meil oma tee

Minu küsimusele, kas Ostrova festival plaanib tulevatel aastatel laieneda ja suuremaks muutuda, vastab korraldaja Neeme Tulp, et neil ei ole seda vaja. „Meil on hea auraga festival ja meile meeldib, kui sellest saaks nii-öelda kohalike inimeste kohtumispaik,” rõhutab ta festivali intiimsust ja sotsiaalset eesmärki.

Selle kõige taustal hakkab üha enam tunduma, et ehk ei ole Võrumaale „Positivuse”-laadset suurt ja rahvarohket megafestivali vajagi. On ju Salatsi Ikla piiripunktist vaid umbes kümne kilomeetri kaugusel, mistõttu saab välismaale festivalile minna vähese vaevaga. Jäägu „Positivus” koos suurte tulude, aga ka sellega kaasnevate probleemidega lätlastele.

Parafraseerides Lennart Merit, on meil enda tee, mida mööda minna.