Mõni aeg tagasi sai teatavaks, et Eestis on järsult langenud sündide arv – 2011. aastal sündis üle 1100 lapse vähem kui 2010. aastal. Tagasilöök mõjub eriti karmilt pärast hiljutisi optimistlikke aastaid, mil sündivus kasvas ja korra võis rõõmu tunda loomuliku iibe plussi jõudmise üle. Kuna kuidagi ei taha vaibuda ka noorte tööjõus inimeste lahkumine välismaale, on põhjust muretsemiseks enam kui küll. Seda enam, et väljavaade alanud aastale ei ole samuti helge. Lisaks on rahvastikuteadlased hoiatanud, et veelgi kurvemaks võib pilt minna kaheksa kuni kümne aasta pärast, mil pereloomise ja lapsesaamise ikka jõuavad need noored, kes on pärit madala sündivusega aastakäikudest. Kõik see sunnib küsima, mida ikkagi teha otsustavalt teisiti, et lapsi sünniks rohkem ja Eesti tühjaksvoolamine lõpeks? Meil on aastaid kõvasti taotud vanemahüvitise propagandatrummi, et niinimetatud emapalk lahendab ära madala sündivuse probleemi.

Kas praegune emapalk annab ikka madala sündivuse probleemile lahenduse?

Vanemahüvitisena välja makstud raha on vaieldamatult olnud paljudele peredele suureks toeks. Aga seda ei tea täpselt keegi, kui palju lapsi on ilmale tulnud vaid ainult tänu vanemahüvitisele. Mina usun, et kõige rohkem lapsi on sündinud armastusest. Lõppude lõpuks ei saa naised ja mehed lapsi mitte selleks, et rahva iivet tõsta, vaid ikka seepärast, et lapsed on elu kõige loomulikum osa – nad pakuvad eelkõige suurt rõõmu, aga loomulikult ka muret ning vaeva.

Paratamatult omab lapse sünd kõige toreda kõrval ka majanduslikku mõõdet. Kui sajand tagasi olid perepojad ja -tütred taluperemehele muuhulgas ka tasuta tööjõuks, siis nüüdisajal on laste kasvatamine, arendamine ning koolitamine seotud väga tõsiste väljaminekutega. Tahab ju iga ema ja isa oma järeltulijatele kõige paremat. Praeguses heitlikus maailmas vajavad lapsevanemad kindlustunnet. Enne nii tähtsa otsuse langetamist peab inimestel olema teadmine, et nad suudavad oma lapse üles kasvatada ega jää hätta ka töökaotuse või üksi jäämise korral.

Riik aitab praegu laste kasvatamisega seotud kulutusi küll osaliselt katta, kuid teeb seda pisut kentsakal moel. Lapse sünni järel kuldab ta pere piltlikult öeldes vanemahüvitisega üle, kuid jätab sisuliselt üksi niipea, kui lapsel täitub poolteist eluaastat. Igakuine 19 euro suurune lastetoetus on elukalliduse tõusu taustal muutumas üha enam naeruväärseks summaks.

On tõsiasi, et vanemahüvitisele kulub märksa rohkem raha, kui teistele peretoetustele kokku. Riigieelarvest jagub vanemahüvitisele aastas 170 miljonit eurot, ent lapsetoetusele, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, vaid 70 miljonit eurot. Eesti peretoetuste süsteem toetab üsna heldelt sünde ja väikelapsega kodus olemist, kuid sellega asi ka piirdub. Paljusid peresid tabab pärast lapse pooleteise aasta vanuseks saamist rahanduslik šokk, eriti kui emal pole võimalik kohe tööle asuda. Mina ei pea nii järsku üleminekut kõige mõistlikumaks.

Miks mitte leevendada vanemahüvitise lõppemisega tekkivat „auku” nii, et maksta vanemale natuke vähem hüvitist, kuid selle eest kauem? Siis ei pea ka laps minema lasteaeda enne, kui käimine on kindel ja esimesed sõnad suus. Mõtlemapanev on seegi tõsiasi, et kui Eesti peretoetuste (kaasa arvatud vanemahüvitis) osakaal SKTst oli eelmisel aastal 1,7 protsenti, siis sündivuse poolest esirinnas olevates Soomes ja Rootsis on vastavad numbrid kolm ning Taanis koguni 3,8 protsenti SKTst.

Me oleme silmitsi väga tõsiste probleemidega ja aeg sunnib halastamatult takka. Oleme jõudnud punkti, kus riigiisad õhutavad üksteise võidu inimesi rohkem lapsi saama, kuid teisalt plaanivad noored, elujõulised inimesed Eestist lahkumist, kuna nad ei näe siin endal tulevikku.

Väär on siinpuhul süüdlasi otsida, tuleb vaid mõista, et rahva säilimine ja juurdekasv ei ole ühe või kahe partei eraasi, vaid meie kõigi ühine mure ning hool. Kui Reformierakond jääb edasi trampima vanemahüvitise ja IRL emapensioni otsa, siis loodetud läbimurret ei tule. Elu on näidanud, et edu ei too üksikmeetmed, vaid tervikliku perepoliitika väljatöötamine ja ellurakendamine.

Leian, et Eesti erakondade kohus on konsensusele jõuda. Selles osas ei saa keskenduda üksnes sündivusele, vaid väga paljude teiste valusate küsimuste lahendamisele. Sündide kasv ei taga rahvaarvu kasvu, kui noored Eestist ära lähevad, et naasta kodumaale pärast aktiivse tööea lõppu, kui siiski. Eesmärk peab olema Eesti, kus inimesed tahavad peret luua, lapsi saada, tööd teha ja väärikalt vananeda. Meie ees on eksistentsiaalsed küsimused, mis vajavad tõhusaid lahendusi.