KÜSIMUS–VASTUS • Mõned nädalad tagasi tuli ilmsiks, et valitsus kavandas 2009. aastal pärast üleilmse finantskriisi algust ulatuslikku laenuvõtmist, kuna riigi maksutulud kukkusid järsult ja riigikassat ähvardas rahapuudus.

Küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt laenuvõtmise kohta. Küsimused olid järgmised: 1. Äsja selgus, et valitsus kavatses 2009. aastal maksutulude kukkumisega seoses laenu võtta. Kas olite sellest teadlikud ja kuidas sellesse ning riigi tasemel laenuvõtmisse üldse suhtute?
2. Kas olete ise laenu võtnud ja kui jah, siis kui palju? Millised laenukohustused on teil hetkel?

Valdo Randpere (Reformierakond): Teadsin, et riigikassa oli mingil hetkel väga tühi ja et eesti krooni vastu spekuleeriti välismaal päris hoogsalt. Sellele viimasele aitas muidugi kaasa Keskerakond, kes õhutas paanikat kohalike omavalitsuste valimiste eel ja teatas, et 19. oktoobril 2009 devalveeritakse kroon. See oli täiesti alusetu ja Keskerakond teadis seda ise ka. Aga kindlasti vähendas see välismaiste investorite usku Eestisse ja tegi meid laenuandjate silmis kahtlaseks. Ise pole otseselt laenu võtnud, küll olen autod ostnud liisinguga.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Valitsuse soovist 2009. aastal laenu võtta lugesin mõned päevad tagasi ajalehest. Riigi tasemel laenu võtmisse suhtun positiivselt juhul, kui seda raha kasutatakse eesmärkidel, mis aitaks tulevikus raha kokku hoida. Masu ajal oleks võinud laenu võtta ja selle kaudu oleks saanud elavdada tööjõuturgu ja kindlustada tööjõu jäämist Eestisse. Raha oleks eelkõige pidanud kasutama soojamajanduse kordategemisse, kus kulutusi on võimalik säästa kuni poole võrra. Pärast oleks säästetud raha eest suudetud ka pangalaenu tagasi maksta. Samas pole välistatud see, et Eestil tuleb hakata lähiajal hoogsalt laenu võtma. See laen ei läheks meie riigis tehtavateks investeeringuteks, vaid teiste euroala riikide rahalise stabiilsuse tagamiseks.

Samas välistaks laenu võtmise jooksvate kulutuste katteks nagu näiteks palgad, pensionid ja toetused. Targalt investeerimiseks tasub alati laenu võtta nii eraisikul kui ka riigil.

Eraisikuna olen laenu võtnud päris suurtes summades ja praeguseks on laenusumma jääk selline, mida ametlikult deklareerima ei pea.

Heimar Lenk (Keskerakond): Valitsuse kavatsusest 2009. aasta kulude katteks laenu võtta meie kui opositsiooni saadikud Riigikogus sel ajal midagi ei teadnud. See pole ime, sest meie parlamentaar-se tava kohaselt opositsiooniga reeglina ei arvestata. Arvan, et ka enamik koalitsioonist sellest ei teadnud, ju oli küsimus arutlusel kitsas ringis. Küll kritiseeris opositsioon, kuhu kuulusid sel ajal Keskerakond ja Rahvaliit, juba 2008. aasta teisel poolel, kui eelarve arutluse all oli, tormiliselt Ansipi valitsust. Imestasime, kuidas valitsus ei suutnud tunnistada rahanduskriisi olemasolu riigis. Kas see oli provokatsioon ja peaministrile ei antud kõigest teada? See võis olla ka lihtsalt valitsusjuhile omane oma joone ajamine ja Ansip ei mõistnud tookord olukorra tõsidust. Hiljem läks tema põikpäisus rahvale väga kalliks maksma, sest välislaenu asemel võeti ju kogu puuduv raha edaspidi rahva enda taskust.

Elatustase on praeguseni madal ja selle pärast Euroopa meie rahanduspoliitikat kiidabki. Erinevalt arenenud riikidest, kes kriisi laenudega leevendasid, kooris Eesti ju lihtsalt oma inimeste isiklikku rahakotti, tegi selle pooltühjaks ja perekonnad vaeseks.

Minu ema juba õpetas, et ära laenu võta. Meie peres käis asi nii, et kui midagi suuremat oli tarvis osta, siis raha ei laenatud, vaid seda koguti. Alles siis, kui summa oli koos, mindi vastavat asja ostma.

Minul pole elus laene olnud ja pole ka praegu. See aga ei tähenda, et riigid või firmad ei peaks laenu võtma. Kahjuks on maailma kapitalistlik röövmajandus laenude ja laenamise ning nende laenude pealt rikastumisele üles ehitatud. Ka Eestis on nii, et suur hulk vaeseid ja keskpäraseid peab teenima väiksest gruppi rikkaid. Mulle see ei meeldi, aga olukorraga tuleb leppida nii kaua, kuni rahvas oma peaga mõtlema ei hakka ja valimistel õiget valikut ei tee.

Rein Randver (SDE): Valitsuse kavast võtta laenu 2009. aastal mina teadlik ei olnud. Meie riik on madalaima avaliku sektori võlakoormusega eurotsoonis – see on 965 miljonit eurot ehk kuus protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Niisuguse numbriga oleme pailapsed Euroopa Liidus. Samas erasektori võlg on vastupidi üks suuremaid. Paljud Eesti pered on võtnud aastateks suuri laene, mille tagasimaksmiseks tehakse suuri pingutusi. Valitsuses vastu võetud järgmise nelja aasta eelarvestrateegia kohaselt laenu võtmata riik hakkama ei saa. Valitsuse võlakoormus kasvab tuleval aastal strateegia järgi 11 protsendini SKPst. Arvan, et Eestis on valdkondi, mida tuleks tuleviku nimel lahendada palju kiiremini (kokkuvõttes ka odavamalt!), kui praegu seda riigieelarvest tehakse. Näiteks haridus kõikidel tasanditel.

Ka minul on laenukohustusi.

Urmas Klaas (Reformierakond): 2009. aastal oli riigi rahaline seis tõesti keeruline. Toonase rahandusministri nägemuse kohaselt oleks tulude kasvatamise parim moodus olnud laenu võtmine. Praegu räägivad tema erakonnakaaslased (sotsiaaldemokraadid) sellest, et vaja oleks makse tõsta ja isegi uusi makse sisse viia (automaks, kinnisvaramaks), samuti tõsta tulumaksu.
Minu veendumuse kohaselt ei tohi laenu võtta jooksvateks kuludeks, ülelaenamise tõttu ägisevad praegu õige mitmed Euroopa riigid. Hull lugu on selles, et rahvastik vananeb, töötavate inimeste arv väheneb ning laenude tagasimaksmine läheb järjest keerulisemaks. Kindlasti ei soovi ma Eestile sellist saatust.

Riik ja ka omavalitsused võivad laenu võtta investeeringuteks ja ka seda tagasihoidlikult. Tuleb mõelda sellele, et neid investeeringuid on vaja hiljem ka ülal pidada ja seda on vaja teha jooksvatest tuludest.

Eesti riigirahandus on praegu õnneks korras ja madala riigivõla tõttu ei pea kartma, et Ansipi valitsus hakkab makse tõstma selleks, et laene tagasi maksta.

Mina olen võtnud eluasemelaenu ja seda loogika järgi, et mida vähem laenu võtad, seda parem.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Vanarahvas ütleb, et võlg on võõra oma. Me teame, et laenatud raha tuleb tagasi maksta ja seda koos intressidega. Näeme, kuhu ohjeldamatu laenamine ja pikaajaline üle jõu elamine on mõne riigi viinud.

Eesti võlakoormus on 6,1 protsenti SKTst ja see on Euroopa Liidus väikseim. Me ei pea maksma tohutuid intresse ja saame selle raha kasutada riigi sees. Samas ei saa öelda, et laenu ei võiks iialgi ega mitte mingil juhul võtta. Tuleb lihtsalt endale väga hästi selgeks teha: 1) milleks laenu võtta, 2) millised on laenutingimused, 3) kuidas suudetakse laen tagasi maksta, 4) mis jääb intresside ja tagasimakse kohustuse tõttu tegemata.

Ka nimetatud 2009. aastal võttis Eesti Euroopa Investeerimispangalt 550 miljonit laenu välisvahendite kaasfinantseerimiseks (keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu näiteks omavalitsustele edasilaenamiseks). Sellest ei ole mingit saladust tehtud – nimetatud laenu võtmine käis läbi Riigikogu.

Ise olen laenu võtnud harva ja enne põhjalikult kalkuleerides. Laenu võtmise kasuks rääkis inflatsioonist väiksem intress. Seega puhtalt majanduslik kaalutlus. Kinnisvara ostmisega seotud kohustusi on mul umbes 80 000 eurot, lisaks autoliising, mis on kuskil 30 000 eurot.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.

Inara Luigas (parteitu) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.

Ester Tuiksoo (Keskerakond) ei vastanud.

Ülo Tulik (IRL) ei vastanud.