Kõigepealt püstitame takistused, et neid siis kangelaslikult ületada. See vana Armeenia komsomoli kohta käiv nali tuli meelde, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kutsus ministeeriume üles suunama osa oma töökohti maale, et suurendada seal tööhõivet.

Väiksemad maakonnakeskused on viimase kümne, 15 aasta jooksul ilma jäänud paljudest riigi rahastatud töökohtadest. Koondamised on läbi viidud nii riigiasutuste kui ka riigifirmade kohalikes büroodes, mille eesmärk on olnud nende töö efektiivsemaks muutmine. Selle tulemusel on käibele tulnud mõiste „hiiliv haldusreform”, sest eelmise kümnendi teises pooles hakkas paljudele silma, et Eesti erinevad ametkonnad on koondanud oma regionaalse juhtimise 15 ametlikust maakonnakeskusest nelja mitteametlikku regioonikeskusse – Tallinna, Tartusse, Pärnusse ja Jõhvi. Kohalikes valla- ja linnavalitsustes on töökohtade arv küll sel perioodil kasvanud, kuid riik on tunduvalt rohkem viinud maakondadest töökohti minema, kui omavalitsused neid juurde loonud.

Töö efektiivsuse suurendamist ja seeläbi maksumaksja raha kokkuhoidu ei saa loomulikult riigiaparaadile ette heita. Just nende põhjendustega koondati näiteks politseis ja päästeteenistuses kohalikud raamatupidajad, sest Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas on seda tööd kokkuvõttes odavam teha, kui igas maakonnakeskuses eraldi.

Maakonnakeskused voolavad tühjaks

Ent paraku on riigi efektiivsemaks ja õhemaks muutmise varjuküljeks asjaolu, et väiksemad maakonnakeskused on pidanud loovutama hulga hästimakstud töökohti ning sellega koos ka inimesi ja nende makstavat tulumaksu. See tõsiasi ei ole efektiivsust rõhutavale valitsusele olnud suurem probleem, sest paremerakondade ideloogia kohaselt ei olegi riigi ülesanne tegeleda töökohtade loomisega – seda tehku erakapital ning riik loob erafirmade edenemiseks üksnes sobilikud eeldused. Ideaalis võiks see ju nii ollagi, kuid paraku ei ela me ideaalses maailmas. Riigi töökohtade vähendamine ei tähenda automaatselt, et vabanev tööjõud leiab rakendust kodukoha mõnes erafirmas. Pigem on riigi koondamispoliitika soodustanud inimeste väljarännet maakonnakeskustest, sest koondatud raamatupidajad ei tee mitte oma firmat, vaid lahkuvad suuremasse keskusse, kus palgatööd on lahedamalt. See on Eesti nelja regionaalse keskuse tugevdamise hind.

Põllumajandusminister tegi jaanuaris Riigikogus maaelu arengut puudutaval arutelul ettepaneku, et ministeeriumid peaksid maaelu turgutamiseks suunama sinna osa oma töökohtadest. See võiks olla mootoriks, mis paneb kohaliku elu käima. Administratiivse sekkumisega oleks võimalik täiendada kohaliku omavalitsuse tulusid, elavdada kohalikku kaubandust ja teenindust. Kas see tähendab, et pärast aastaid kestnud koondamisi kavatseb riik teha kannapöörde ja kaotatud töökohad taastada? Asuda ületama takistust, mille on enesele püstitanud?

Ebaefektiivsuse suurendamine, s.t töökohtade loomine töökohtade pärast, ei saa muidugi olla riigiaparaadi toimimise eesmärk. Küll on aga põllumajandusministri jutus iva, et kogu riigi masinavärk ei pea tingimata töötama kallil rendipinnal Tallinnas, vaid osa sellest võib asuda ka hoopis odavamates tingimustes mõnes maakonnakeskuses. Koondamiste tulemusel on ilmselt kõigis maakonnakeskustes üle jäänud kontoripinda maavalitsuse või mõne teise asutuse katuse all, kus on võimalik luua kaugtöökohad. Hea tahtmise puhul on võimalik provintsi ümber asustada mõne ameti eraldiseisev üksus või siis üksikud töökohad.

Kahtlemata on sellele ideele lihtne vastu vaielda, sest inimesed on oma töö asukohaga harjunud ja milleks nüüd enam midagi muutma hakata. Tehniliselt võttes ei olegi põllumajandusministri seisukoht mõistlik, sest kõige odavam oleks juhtida Eesti riiki ühest tornist, kuhu kõik ametnikud oleksid kokku toodud. Ent ametikohtade hajutamine üle Eesti ei tähenda, et seda peaks tegema mingi kindla plaani ja ajakava järgi. See ei pea kaasa tooma „repressioone”, kus ametnik pannakse sisulise valiku ette, kas loobuda kohast või kolida Eesti teise serva.

Vastupidi: ministeeriumide ja riigiametite töökorraldusega tegelevad inimesed peavad lahtiste silmadega ringi vaatama, kas nende haldusalas on töökohti, mis põhimõtteliselt ei pea asuma peamajas, vaid rahumeeli ka kuskil kolkas, kus on korralik internetiühendus ja kus on inimesi, kes sooviksid teha kaugtööd. Võtmesõnaks selliste muudatuste tegemisel on paindlikkus ja arusaam, et moodsal ajal on kaugtöö osadel töökohtadel täiesti arvestatav alternatiiv ja leidub inimesi, kelle unistus pole veeta iga päev tunde liiklusummikus. Ent kahtlemata on ametikohti, mille pealinnas asumine on täiesti põhjendatud.

Kolida saab ka ameteid

Selle kõrval on võimalik ümberkorraldusi teha ka palju jõulisemalt. 2001. aastal toimunud haridusministeeriumi ületoomine Tallinnast Tartusse tekitas esmalt küll kriitikat ja segadust, kuid valitsuse tollase otsuse näol on olemas positiivne näide sellest, et kõik riigi tippametid ei pea asuma Tallinnas. Sarnased ümberasustamised on võimalikud ka praegu, kui valitsus seda oluliseks peab.

Miks mitte mõelda sellele, kas lisaks Tallinnale ja Tartule võiks üks ministeerium asuda ka Pärnus või Narvas? Haapsallu võiks sobida näiteks veeteede amet, Jõhvi keeleinspektsioon, Võrru kaitseressursside amet, Viljandisse muinsuskaitseamet ja küllap oleks ideid veelgi. Oluline on seejuures mõelda, et kilomeetreid on Narvast või Võrust Tallinnasse täpselt sama palju kui pealinnast provintsi.

Kui moodsal ajal peetakse normaalseks inimeste käimist tööle, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel, siis ei pea see tingimata tähendama sõitu maalt pealinna – ka pealinlased võivad hoopistükkis provintsis tööl käia.

Vahest hakkab maaelu sedavõrd meeldima, et kolitakse töökohale järele. Täpselt nii, nagu praegu kolitakse töökoha saamise järel maalt linna.