MUUSEUMID ❯ Muuseumid, eriti nende roll ühiskonnas inimeste teabevälja kujundajana oli möödunud aasta üks kuumemaid teemasid. Kultuuriministri Rein Langi sõnavõtt, nagu korjaks muuseumid kokku väärtusetuid asju, kusjuures selle „kola” hoidmise peab kinni maksma maksumaksja, on tõstnud muuseumitöötajad tagajalgadele. Selleks, et uurida, milline on muuseumide seis Kagu-Eestis, võttis Võrumaa Teataja ühendust seitsme muuseumiga – naabermaakonnad Põlvamaa ja Valgamaa on mõlemad esindatud kahe muuseumiga, Võrumaa nelja muuseumiga.

Selleks, et lugejal oleks lihtsam sammu pidada, oleme kõnealused seitse muuseumit jaotanud kolme suuremasse gruppi – esimeses osas räägime muuseumitest, mis keskenduvad isamaalisusele ja kodumaa kaitsele, teises osas võtame vaatluse alla muuseumid, mille kollektsioonid keskenduvad kodule ja liiklusvahenditele, ning kolmanda plokina vaatleme kolme Võrumaa muuseumit.

Statistikaameti andmeil on Eestis ligi 250 muuseumi, millest umbes 90 kuulub riigile, ligi 80 omavalitsustele ja 75 eraomanikele. Museaalide hulka muuseumites kokku on hinnatud kümnele miljonile.

Varjusurmas Eesti lipu muuseum

Valgamaal asuv Eesti lipu muuseum on juba aastaid varjusurmas elanud. „Tänu Otepää omavalitsusele püsime me kuidagi veel vee peal,” on Jaan Uibo Eesti lipu muuseumist hingepõhjani nördinud. Uibo, kes täidab pisikeses muuseumis nii giidi, koristaja, kojamehe kui ka koordinaatori ametit, on oma sõnul aastaid jagelenud Eesti riigiga, kes kuidagi muuseumile toetust ei taha anda: „Korraldame küll koosistumisi, kus kõik kohalolijad on suured kamraadid, pidustustel on kõigil käsi pihus … Ent mida ei tule, on tulemused.” Kamraadide all peab Uibo silmas näiteks kaitseministrit Mart Laari või poliitikut Trivimi Vellistet. „Nad ainult ütlevad, et kui läheb muuseumi laiendamiseks, on nad nõus aitama. Aga millega ja kuidas me laiendame, kui rahagi pole?! Sellest, kas kuidagi saaks raha eraldada või hankida, keegi mõistagi ei räägi,” on Uibo vihane.

„Sai käidud ka Andrus Ansipi juures, sest tarvis oli raha katuseremondi lõpetamiseks. Tema aga vastas, et kui ta meile riigieelarvest peaks vahendeid eraldama, hakkavad kõik küsima. Ja taas jäime tühjade kätega,” meenutab Uibo. Mees sõnab, et kuigi lootus kipub lollide lohutus olema, on see praegu ainus, mis muuseumile jäänud on, sest „kinni ka ei saa panna, süda ei luba”.

Uibo leiab, et äärmine häbematus on lasta oma riigi sümbolitel, lipul, vapil, hümnil, lasta unustusehõlma vajuda, sest „nii unustame oma ajaloo”.

Kollektsiooni pole Eesti lipu muuseum mõistagi aastaid uuendanud. Pole lihtsalt raha, ütleb Uibo. Tema sõnul on patt küsida isegi pileti eest tasu, sest inimestele pole lihtsalt midagi näidata. „Teisalt peab ju katma jooksvad kulud. Muuseumikülastuse ajal käivad inimesed ju näiteks tualetis ja elekter tahab maksmist …” loetleb Uibo. Nõnda saabki väikese muuseumitoa hüvanguks annetada raha, igaüks oma äranägemise järgi.

Möödunud aastal käis Eesti lipu muuseumis umbes 600 külastajat. Võrreldes eelmiste aastatega on see stabiilne keskmine, tullakse nii suuremate kui väiksemate gruppidena. „Enamik külastajaid on ikka eestlased, aga tulijaid on ka kaugemalt, näiteks külastasid meid austraallased, kanadalasi on käinud, lisaks ka ungarlasi ja naaberriikide kodanikke,” sõnab Uibo. Ka sel aastal ei tule eksootikast Eesti lipu muuseumis puudu, nimelt on lubanud Eestit väisama tulla uusmeremaalased, kes ringreisil Eestisse satuvad ka Põlvamaale ja Eesti lipu muuseumi.

Koostöö alaealiste komisjoniga

Teine muuseum, mille naabermaakonnast vaatluse alla võtame, on SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon. See, tõenäoliselt Eesti üks omapärasemaid militaarteemaparke, elab hoopis teistsugust elu kui Eesti lipu muuseum. Ainuüksi möödunud aastal oli muuseumil külastajaid üle 4200, mis on seitse korda rohkem kui lipumuuseumil.

Ka ruumide ja eksponaatide paigutusega on SA VIPKil paremad lood – kui Eesti lipu muuseum pole oma kollektsiooni aastaid uuendanud, siis isamaaline püsiekspositsioon kolis 2009. aastal uude muuseumihoonesse. Uued toad ning suurem territoorium võimaldavad museaalid jagada erinevatesse teematubadesse, näiteks võib muuseumist leida Vabadussõja toa, Eesti ja Läti politsei ning päästeteenistuse toad, kaitsepolitsei tegevust käsitleva toa jne.

„Arendatavas teemapargis saab vaadata nõukogude sõjatehnikat (tank T-34, soomukid jm), ronida metsavennapunkrisse ja helikopterisse Mi-8, istuda püstkojas lõkke ääres. Jõudu ja osavust saab proovida sõjalis-sportlikul takistusribal. Võimalik on sõita ka soomukiga, ent seda ette teatamisel. Külastajate teenistuses on erialakirjanduse raamatukogu,” loetleb SA VIPKi juhatuse liige ja tegevjuht Meelis Kivi võimalusi, mida muuseum pakub.

Mis aga ehk muuseumi igapäevasest tegevusest võiks huvitavam olla, on koostöö alaealiste komisjoniga. Nimetatud koostöö sai alguse eelmisel aastal. Muuseum pakub noortele, kes on seadusega pahuksisse läinud ja alaealiste komisjonilt karistuseks ühiskonnakasulikke tunde saanud, võimaluse need Valgamaal ära teha. Juhatuse liige ja tegevjuht Meelis Kivi leiab, et võimalus teha ühiskonnakasulikud tunnid just muuseumis pakub nii harivat eesmärki, kui lähendab inimesi. Tema sõnul kuluvad suure territooriumiga alale abikäed alati ära: „Tegevused olenevad suuresti ilmast ja tegevust leiame neile alati. Arvan, et nii mõnigi noor võib tänu sellele saada paremaks inimeseks,” sõnas Kivi.