SULELISED • Eesti ornitoloogiaühing valis 2012. aasta linnuks tülli, täpsemalt liigipaari väiketüll–liivatüll. Võib välja tuua kolm erinevat põhjust, miks langes valik just tüllidele. Esmalt on tegemist liikidega, kes sageli toimetavad oma linnuasju inimese vahetus naabruses, kuid jäävad pahatihti märkamatuks. Teisalt on tülle nii Eestis kui ka mujal Euroopas mingil õnnetul moel üsna kesiselt uuritud. Aga on ka kolmas põhjus – tegemist on liikidega, kelle arvukus on viimastel kümnenditel ainult langenud.

Tüllid ei ole just väga tuntud linnud. Kes nad siis on? Kuigi välimuselt suhteliselt sarnased, on meil pesitsevate tüllide bioloogia üsna erinev.

Väiketüll

Väiketüll on Eestis suhteliselt ebaühtlase levikumustriga pisikurvitsaline, kes pesitseb valdavalt tehismaastikel, kuid asustades ka kruusaseid ning kiviklibuseid alasid rannikul ja saartel, puududes paiguti aga täielikult liivasemates piirkondades. Ta on tüüpiline sisemaakurvitsaline, kes asustab kogu Euroopas peamiselt inimtekkelisi paiku. On teada, et Euroopa Liidu maades pesitseb ehk vaid iga kümnes väiketüllipaar looduslikes tingimustes.

Väiketüll on üks meie väikseimatest kurvitsalistest, olles pisut suurem lõokesest – ta kaalub keskmiselt vaid 40 grammi. Väiketülli ülapool on luitunud pruun, alapool aga valge. Laup, kurgualune ja kaelus on tal valged, viimast piirab seljapoolel kitsas ning pugualal laiem mustpruun rõngas. Kiiru ees-osa silmade vahel, valjasriba ja põsed on mustpruunid. Hoosuled on väiketüllil pruunid, äärmised tüürsuled valged, keskmised pruunid. Nokk on must, jalad kollakasroosad, ümber silma on tal helekollane sulevaba võru.

Väiketüll on väga sarnane liivatülliga: esimese labahoosule rood on peaaegu tipuosani valge, kuid teiste hoosulgede roodudel valget värvi ei leidu. Nii polegi väiketülli tiival valget vööti, mille tõttu on teda lennul liivatüllist siiski kerge eristada.

Liivatüll

Kuna liivatülli näol on Eestis tegemist tüüpilise rannikulinnuga, kohtab seda liiki pesitsejana eelkõige saartel ja mererannikul, kus ta asustab hõreda ning madala taimestikuga liivaseid ja kiviklibuseid rannalõike. Kuidas teda ära tunda?

Liivatüll on umbes kuldnokasuurune (kaalub 50–65 grammi) pisikurvitsaline, kelle laup, kulm, kurgualune, lai kaelus ja alapool on valged. Kiiru eesosa silmade vahel, valjasriba ning põsed, samuti pugualalt algav ja üle turja ahenev rõngas on aga mustad. Kiiru tagaosa, kukal ja kogu muu ülapool on liivatüllil luitunud-pruun. Hoosuled tumepruunid, tiival valge vööt, mis on iseäranis hästi näha lennul. Külgmised tüürsuled valged, sisemised pruunid. Noka tipuosa on liivatüllil must, tüvikuosa kollakasoranž, jalad oranžikaskollased.

Tüllide elust

Liivatüll saabub Eestisse oma talvitusaladelt Loode-Aafrikas mõnevõrra varem kui väiketüll – keskmiselt 25. märtsil. See aga ei tähenda seda, et väiketüll oleks seetõttu kehvem lendaja: nimelt asuvad selle liigi talvitusalad lihtsalt kaugemal ja oma talvekorterist Ida-Aafrikas saabubki väiketüll meile pisut hiljem – 15. aprilli paiku.

Olles tutvunud olukorraga võimalikus pesapaigas, algavad peagi territooriumi tähistavad mängulennud ning kui maad ja pruudid jagatud ning üsna lärmakad pulmadki peetud, saabub tüllide pesapaikadesse petlik vaikelu. Nimelt ilmuvad aprilli lõpus-mai algul väiketüllil väikeste kivikestega, liivatüllil sageli vooderdamata pesalohku esimesed munad. Munad (väiketüllil kollakashallid, liivatüllil hallikasvalkjad mustade täpikestega), mida mõlemal tülliliigil on pesas tavaliselt neli, hauvad mõlemad vanalinnud.

Kõik muutub aga pärast 25-28 päeva kestnud haudumist, poegade koorumise ajal, mil tüllide käitumine asendub ettevaatliku seiramisega distantsilt väga aktiivse lõimetishoolduse tõttu rahurikkuja suhtes üsnagi pealetükkivaks, et mitte ütelda provokatiivseks. Nüüd astutakse julgelt vastu nii rebasele kui ka inimesele ning püütakse tähelepanu poegadelt, sageli sealjuures vigast teeseldes, endale tõmmata.

Pisikestest selgrootutest toituvad pojad arenevad suhteliselt kiiresti ja juba kümnepäevased tüllitibud on sedavõrd iseseisvad, et sageli silkavad vanemad hädaldades ise oma põikpäistele võsukestele järele. Noored tüllid teevad oma esimesed lennukatsed keskmiselt 25 päeva vanusena ja sellest hetkest alates hakkavad pesapaigad kiiresti tühjenema.

Äraränne talvitusalade poole algabki mõlemal liigil juba juuli keskpaigas ja saavutanud haripunkti augustis-septembris, lõpeb see tavaliselt viimaste lindude lahkumisega oktoobri keskpaigas.
Kui lõimetishooldus üldisemalt on mõlemal tülliliigil suhteliselt sarnane, siis pesitsusbioloogias esineb siiski olulisi erinevusi. Erinevalt liivatüllist algab väiketüllil kõik juba paariheitmise ajal. Nimelt kopuleeruvad spetsiaalse rituaalse käitumise ajal, mille käigus läheneb isaslind rõhutatult aeglasel marsisammul paaritumisvalmis emaslinnule, väiksemat kasvu väiketüllide emaslinnud väiksemate isaslindudega ja vastupidi.

Poegi hooldab väiketüllidel erinevalt liivatüllidest sageli kolme-neljaisendiline vanalindude grupp. Niinimetatud „satelliitide hüpotees” väidab, et tegemist on isenditega, kes on omavahel ammused „tuttavad”, st pesitsuspartnerid eelnevatest aastatest. Sellest kerkib omakorda küsimus, kui vanaks tüllid elavad? Arvestades tuule tiibadesse saanud lindude keskmist eluiga, siis on see mõlemal tülliliigil neli-viis aastat, samas kui vanuserekordid ulatuvad peaaegu 20 aastani!

Tüllid kui põnevad vaatlusobjektid

Aasta lindu valib Eesti ornitoloogiaühing alates 1995. aastast. Selle eesmärgiks on valitud liike laiemalt tutvustada ja nende elu pisut lähemalt uurida või pöörata tähelepanu mõnele aktuaalsele keskkonnaküsimusele. Nii on must-toonekurg, rähnid ja kanakull aidanud juhtida tähelepanu metsakaitseküsimustele, rukkirääk ja kiivitaja keskkonnasõbralikule põllumajandusele.

Meie tülliliikidest pesitseb Võrumaal viimase linnuatlase andmeil vaid väiketüll, kelle pesapaiku on teada üle kogu maakonna 14. Ka näiteks Lääne-Virumaal asub väiketüllil 14 pesapaika. Vaid Saaremaal on asustustihedus pisut kõrgem – teada on 23-24 pesapaika. Üldse pesitseb meil sõltuvalt aastast 1000-2000 paari väiketülle ja 1000-2000 paari liivatülle, kusjuures viimase arvukus on võrreldes 1950. aastatega vähemalt neli korda langenud.

Mis siis muudab tüllid nii põnevateks vaatlusobjektideks? Eks igaühel meist on oma lemmikliik. Samas on tüllid paljude linnuvaatlejate ja loodusfotograafide meelisobjektideks. Ilmselt on tüllides vaatamata nende vähesele tuntusele siiski see müstiline „miski”, mis sunnib neile ikka ja jälle tähelepanu pöörama. Märka sinagi aasta lindu!