Valitsuse koolireform tõotab loetud aastatega viia ellu Tallinna endise linnapea Jüri Mõisa kunagise unistuse, et kõik inimesed üle Eesti koliksid ära Tallinna. Kui arvestada, et osa inimesi valib Tallinna asemel elamiseks mõne välisriigi, jääbki Eestisse alles ainult üks omavalitsus – Tallinn – ühes igavesti võimul püsiva Edgar Savisaarega eesotsas.

Ühelt poolt võib valitsuse tegevust mõista: vabaturumajanduse loogika järgi ei erine kool saapa- või naelavabrikust. Kui ikka saapaid ja naelu ei osteta, tuleb vabrikud kinni panna või ühendada. Majandusvallas on ühendamisest tekkiva kasu kohta käibel lausa eraldi termin – sünergia, millega võib põhjendada misiganes otsuseid. Eesti puhul tähendab sünergia seda, et koolide sulgemisest kokku hoitud raha arvel saab keskvalitsus veelgi rohkem pitsitada omavalitsuse eelarveid ja nõnda säästetud raha arvel ametnikele senisest veel uhkemaid ametiautosid muretseda. Tallinna linnapildis kohtab juba praegu märksa uhkemaid masinaid kui Helsingis. Kui Soome rikkad eelistavad automargina Škodat, siis Soomest neli korda vaesemas Eestis eelistatakse mitu korda kallimaid Mercedeseid ja BMWsid. Ühe auto hinna eest saaks mõnd maakooli mitu aastat ülal pidada, aga seda oleks väikeriigi ahnetelt juhtidelt ilmselt palju tahta.

Eestile on kombeks lüüa raskuste puhul kirves selga kõige nõrgematele. Kui raha vähe, kärbitakse kõigepealt sotsiaalseid kulutusi, näiteks hamba-ravitoetust, arvestamata sellega, et paljudel inimestel on kriisi ajal hambaraviks veel vähem võimalusi. Ravimata hambad tähendavad omakorda kuhjuvaid terviseprobleeme ja suuremaid kulutusi tulevikus. Koolide sulgemise puhul on kahjusaajad – lapsed – valitsusele kerge vastane, kuigi on teada, et iga haridusse investeeritud euro tasub hiljem mitmekordselt ära. Maakoolid, mis on olnud aastasadu kohaliku kultuurielu keskused, viivad endaga hauda kaasa suure tüki eesti kultuurist. Sellest sündivat kahju võib võrrelda talude hävitamisega 1940. aastatel, millel oli samuti pealtnäha üllas eesmärk.