EESTI RIIGIMEES • 2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla rahuleping, mis lõpetas Vabadussõja ja tõi Eestile tunnustuse iseseisva riigina. Vaid 32 päeva hiljem suri Jaan Poska, keda tuntakse tänapäevani Tartu rahu peaarhitektina, rahuvürstina, ühena kolmest Eesti toekamast riigimehest.
Pealkirja kirjutamisel kõhklesin: kas kirjutada esikohale isik ja selle järele tegu või vastupidi? Tundus, et tähtsam on Tartu rahu, kuna see elab edasi ka pärast Poska surma. Paraku aga muutub kõik meie muutuvas maailmas, kuid kuni püsib lootus Poska taolise isiku kordumisele, püsib lootus ka Eesti tulevikku.

Kolm meest, suurima panusega Eesti riigi saamisloos – Poska, Tõnisson ja Päts, kuuluvad ühte põlvkonda, aga erinevad üksteisest päritolu, kujunemise ja iseloomuga. Laidoner hiilgava väejuhina ja kümme aastat nooremana jääb juba järgmisse põlvkonda.

Eesti iseseisvumise tuntuim uurija Eduard Laaman iseloomustab: „Neist kolmest kaks äärmust – Jaan Tõnisson oma keeva temperamendi, tulise ettekippuva loomu ja äärmiselt tugeva rahvusliku põhitooniga, Jaan Poska külma põhitooniga, selge ja kaaluva mõistuse ning tagasihoidliku loomuga, kuna Konstantin Päts asub nende vahel ühendava sidemena, rahvuslik temperament ja kaaluv mõistus õnnelikus tasakaalus.” Iseloomult sarnaneb Poskaga kõige rohkem kindral Laidoner. Ka nende osa ajaloos on kõrvutanud diplomaat Hans Rebane: „Mida meie sõjaväes Johan Laidoner, seda oli meie välispoliitikas Poska.” Mõlemad olid enneolematu võidu toojad – üks sõjaga, teine rahuga.

Jaan Poska sündis Tartumaal Laiusel 24. jaanuaril 1866 õigeusu köstri 12-lapselises perekonnas viienda lapsena. Isapoolsed vanemad olid Mulgimaalt – nagu ka Tõnissonil, Pätsil ja Laidoneril. Ema Anna Tikker oli orvuna üles kasvanud Ilmjärve õigeusu preestri Poletajevi perekonnas Otepääl. Kodukeeleks oli vene keel, mis jäi abiellumise järel kõlama ka Poska perekonnas.

Eesti vanemad, vene usk ja vene keel, venekeelne vaimulik seminar Riias, lemmikkirjanikud Puškin, Nekrassov, Lev Tolstoi, Shakespeare. Lisaks vene seltskond kubermangulinnas Tallinnas ja hiilgava karjääri võimalus Venemaal. Konstantin Päts meenutab, et Poskal olid kõik eeldused oma rahvale kaduma minna … „aga suurmehel on võime oma ümbrusest üle olla.”

Tänapäeval on moes targutada, et iga rahvas väärib oma juhte. Teiste sõnadega: talvest sõltub suvi ja suvest taas talv. Aga see välistaks kliima muutuse, mis looduses alati on toimunud. Niisama peab massist tõusma inimesi, kelle pilk ulatub teistest kaugemale ja kes rahva paigaltammumisest edasi viivad.

Tänapäeval näeb rahvas valla, linna ja riigi juhti esmakordselt alles valimise ajal. Eesti riigi sünniaastal 1918 oli Tõnisson 21, Päts 17 aastat tuntud igale eestlasele. Neid usaldati, kui ka iga nende sammu ei mõistetud.

Jaan Poska lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1890. aastal ja asus Tallinnasse. Baltimail toimus kohtureform ja nüüd sai ka talupoeg võtta advokaadi. Rahvast haaras otse kohtuskäimise kirg. Tagant tõukas teadmine, et juba on ka eestlastest advokaate. Poska laskis hinna alla ja võitis poolehoiu nii maal kui ka linnas, mille rahvastik kasvas just eestlaste arvel.

1904. aastal saavutasid eestlased valimistel ülekaalu Tallinna volikogus. Poskale pakuti linnapea kohta, milleks ta soostus alles 1913. aastal. Ta jätkas abilinnapea Pätsi algatatud tööd, mille tulemusena kujunes Tallinn märkamatult Eesti pealinnaks: avati Estonia teater (1913), naiskommertskool (1915), kunsttööstuskool (1916).

Ootamatu pöörde Eestile tõi Vene Veebruarirevolutsioon 1917. aastal. Tänu tutvusele uue Venemaa juhtide vürst Lvovi ja meteoorina sähvatanud Kerenskiga, nimetati Poska kubermangu komissariks, kõrgeimaks võimukandjaks Eestis. Rahva nõudmisele ja Soome eeskujule toetudes õnnestus tal välja kaubelda Eestile rahvuslik autonoomia. Selle vastu ühinesid nii vanad tsaariametnikud kui ka maailmasõja käigus Eestisse tulnud bolševikud. Aprillis saabus Tallinna nende kaebusi uurima Kerenski ise.

Suurel miitingul pöördus Poska Kerenski poole: „Eile te ütlesite, et me ei tea, milleks on inimesele antud elu, seepärast ei või seda ka temalt ära võtta. Aga niisama me ei tea, miks saatus on loonud mitte ühe, vaid hulk rahvusi – juba sellepärast peab olema igaühel neist vaieldamatu õigus olemasoluks.”

Poska kuulutas välja Maapäeva valimised. 1. juulil astus kokku Maanõukogu, esimene demokraatlikult valitud rahvaesindus Eestis. Toimus ka tuhandete Vene armeesse võetud eestlaste koondumine kodumaale rahvusväeosadesse. Samal ajal muutusid üha vägivaldsemaks bolševikud, toetudes Eestisse toodud 100 000 vene sõdurile ja madrusele.

27. oktoobril astus Poska kabinetti püssimeeste saatel Viktor Kingissepp – võimu üle võtma. Novembris ajasid bolševikud laiali ka Maanõukogu. Poska ütles: „Eestil tuleb nüüd ise enesemääramisõigus maksma panna.”

Iseseisvus kuulutati välja 24. veebruaril 1918, mil venelased põgenesid Eestist saabuvate Saksa vägede ees. Sügisel sakslased lahkusid ja nende kannul tungis Eestisse Vene punavägi. Algas Vabadussõda. Välisminister Poska saadeti Pariisi lääneriikidelt abi ja tunnustust tooma. Mõningat abi saadigi, aga iseseisvuse tunnustamist soovitati oodata, kuni demokraatlik kord Venemaal võidab.

Poska kirjutas päevikusse: „Inglane on meid palju aidanud, võlgneme temale suurt tänu, aga peaasja (iseseisvuse) kättesaamiseks oleme kohustatud ka teisi teid otsima.” Mõni päev hiljem näeb Poska teise teena eestlaste võitlust koos Saksamaaga idaohu vastu – see teostuski Teises maailmasõjas, mil Inglismaa astus liitu meie surmavaenlasega.

Vene olude põhjaliku tundjana ei jaganud Poska lääneliitlaste lootust Venemaa demokratiseerimisele. „Venemaal jääb püsima see valitsus, kes suudab rahva taas tööle panna.” Ja seda suutis vaid Nõukogude valitsus – miljonite inimeste elu ja orjatöö hinnaga.

Eesti sõjaväe üllatavad võidud kindral Laidoneri juhtimisel avasid Eesti diplomaatiale uue tee – otsese läbirääkimise vaenlasega. Eesti saatkonna juhiks rahukõnelustele Tartus 1919/1920. aasta talvel sai Jaan Poska. Mitmete ägedate tülide ja kriiside järel lummas tema raudne loogika, särav mõistus ja suursugune isiksus üha enam ka vastaspoolt. Tulemusena sündis Tartu rahu. Sellega saavutati kõik, mille nimel eesti rahvas oli Vabadussõjas võidelnud.

Jaan Poska oli alles saanud 54aastaseks. Üleloomulikud pingutused olid teda küll kurnanud, kuid elurõõmsana jätkas ta tööd põhiseaduse komisjoni esimehena.

Ühel hommikul kuulsid kodused Jaan Poskat vannitoas laulvat. Tavaliselt laulis ta kümmeldes seminaris õpitud kirikulaule, aga 7. märtsi hommikul aastal 1920 laulis ta Eesti hümni. Mõni tund hiljem oli Poska surnud südame või peaaju rabanduse järel.

Ta ei läinud Eestile kaduma.